Aadu Polli: volikogu vastuseis polnud kindlasti ootuspärane, enamik kriitikast tehase kohta on liiga varajane
Kas eilne vastuseis volikogus oli Teie jaoks ootuspärane?
Eilne vastuseis ei olnud kindlasti ootuspärane. Ootuspärane oleks olnud konstruktiivne rahulik arutelu võimalike negatiivsete ja positiivsete külgede kohta. Eks seal volikogus toimus kõik nii nagu ta toimus ja ei oskagi selle kohta midagi pikemat öelda.
Kas pidev kriitika võtab endal ka indu mingil määral vähemaks?
Me oleme pika tee alguses, mida ei olegi veel alustatud. Mõnes mõttes on enamik kriitikast liiga varajane. Täna oleme projekti eestvedajatega seda meelt, et uuringud tuleb läbi viia ning siis faktidele otsa vaadata.
Kas kriitika üldse vaibuks, kui ka kõik objektiivsed näitajad oleksid pärast uuringuid korras?
Mingi osa kriitikast jääb kindlasti kuni lõpuni kestma. Est-Fori kohustus on unistada ja selle unistuse suunas minna. Ühiselt tuleb lahendada tee peal olevad ülesanded. Kõigil tuleb võtta rahulikumalt — kui faktid on käes, siis saab vaadata ja seisukoha võtta. Rasketele küsimustele tulebki vastuseid otsida.
Kuidas seda praegust põhimõttelisena näivat erimeelsust lahendada saaks?
Asjast rääkimiseks, peab see asi olemas olema. Kõikidelt osapooltelt ootaksin seda, et emotsioonidelt mindaks üle faktidele. Probleem on selles, et fakte veel pole, kuna uuringuid ei ole tehtud, plaane pole lauale pandud ning asukohta ei ole välja valitud. Täna peab olema kannatlik.
Edasi minemiseks tuleb oodata, kuni meil on järgmised faktid. See on protsess, see tuleb läbi käia, siis lähevad hirmud ja pinged maha. Tuleb läbida protsess, mille käigus on kõigil osapooltel õigus ja kohustus kaasa rääkida. Et leida standardid, millega arvestada. See ongi riigi eriplaneeringu protsessi osa — näiteks leida asukoht, mis inimesi ei häiri.
Mis on peamised teemad, millest kriitikud valesti aru saavad?
Esimene on see, et tehase rajamise otsust ei ole veel tehtud. Otsust tehast ehitada ei ole. Ühtegi tegevust pole, rahastamist pole. Pole nii, et me täna ütleme, et me igal juhul midagi mingil kindlal moel teeme. See on ainult hirm ja pooltõde.
See tähendab seda, et nüüd ongi see aeg, et uurida milliste standarditega ehitada ja millised kriteeriumid seada. Täna on meil ainult idee ning tuleb välja uurida, kuidas on seda võimalik teostada.
Kõige lihtsam näide on inimeste hirmud. Võtame hirmuna haisu teema, et Tartu hakkab haisema. Täna tuleb omavahel kokku leppida standard, et kui tehas kuskil eksisteerib, siis ta peab toimima sellisel kujul, et Tartu inimene tema tööd ei märkagi. See on meie kultuuri ning keskkonna nõue ning kindlasti on see võimalik.
