VALIMISTULEMUSED | Putini suur võit lükkab Venemaal muutused teadmata tulevikku
Seda tõendab nii ametisoleva presidendi Vladimir Putini poolt loetud häälte osakaal: 76,69% kui ka esialgne valimisaktiivsuse number – üle 67% nimekirjadesse valijatest osales presidendivalimistel.
Tegu on väga kõrge aktiivsusega, eriti niisuguste valimiste puhul, kus tulemus oli sisuliselt ette teada ning arvestades ka seda, et peamine opositsiooniliider Aleksei Navalnõi, kes ise kandideerida ei saanud, kutsus üles valimisi boikoteerima. Tõsi, viimane kampaania ilmselt paljudeni ei jõudnudki. 2012. aasta Venemaa presidendivalimistest võttis osa 65,3 protsenti valijaid, seega oli nüüdne tulemus selgelt kõrgem.
Muide, Eestis oli sel ainsal korral, mil presidendivalimistel on kasutatud otsevalimist, ehk 1992. aasta valimiste esimeses voorus, olnud osavõtt veelgi kõrgem: 68,1%. Kuid tol korral oli meil ka tulemus kõike muud kui selge ning kõrget osalust võib seletada siira poliitikahuvi ja inimeste entusiasmiga sõjajärgselt esimest korda Eestile riigipead valida.
"Väikese ülemuse" vastutus
Millest oli aga nüüd Vene presidendivalimistel sedavõrd kõrge osalusprotsent tingitud? Otseselt ju püssiga kedagi valima ei aetud, vähemalt pole sellest olnud avalikke teateid. Ilmselt on tegemist konkreetse väljundiga selle põhjal, kuidas võim on Venemaal üles ehitatud. Kohalike juhtide karjäär ja ametispüsimine sõltub ikkagi sellest, kuidas neil õnnestub täita ülaltpoolt saabuvaid ülesandeid.
Kui valimistest osavõtt on madal ja tulemused Kremli seisukohalt nadid, peetakse sellist juhtivtöötajat saamatuks ja läbikukkunuks. Ühel edukal juhil peavad olema organisaatorivõimed. Sedaviisi veereb vastutus tulemuste eest lumepallina ülalt alla, alates sellistest tippametnikest nagu Anton Vaino ja Sergei Kirijenko Vene presidendi administratsioonis, kuni riigisektori väiksemate asutuste direktoriteni.
Ning ega selle vertikaali lülidel-osalistel ei jäägi üle muud, kui pugeda nahast välja, et valimisaktiivsus oleks tasemel ja tulemus selge. Mõned korraldasid valijate läbihelistamist ja utsitamist, teised hankisid sponsoreid, et katta valimisjaoskonna juures lauad suitsuvorstivõileibadega.
Kui muud ei jäänud üle, oli kiusatus ka valimiskastidesse täidetud sedelipakke sokutada – signaale sellest Venemaa valimiste klassikalisest sohitegemisvõttest oli seekordsel valimispäeval piisavalt. Paiguti ei kohkutud tagasi isegi selle ees, et valimisjaoskondadesse olid paigaldatud veebikaamerad ning neis toimuvat võis reaalajas internetis vaadelda.
Kindlasti leidub Venemaal täiesti piisavalt Vladimir Putini fänne ja entusiaste, kes oleksid valima läinud ka ilma utsitamiseta - lihtsalt sellepärast, et see ülejäänud seltskond, kes teleriekraanile jõudnud väitlustes korduvalt endid ja alternatiivse kandidaadi kui sellise ideed naeruväärseks muutsid, mingil juhul olemasolevat stabiilsust ohustama ei pääseks.
Kes aga kõhkles, mõtles, et ei viitsi või et valimistel polegi mõtet – neid oli tarvis moodsa juhtimisterminiga öeldes nügida jaoskonna poole. Ning nügiti paljuski tulemuslikult, vastasel korral poleks kuidagi võimalik, et üle kahe kolmandiku nimekirjadesse kantud valijaid valimistel osales. Isegi, kui see number oleks mõnevõrra üles blufitud, ei ole 72 miljonit kehtivat valimissedelit Vene mastaabiski üldse väike saavutus.
Kes saab peaministriks?
Mis nüüd edasi hakkab saama? Vladimir Putini järjekordne ametisseastumise tseremoonia toimub ilmselt maikuu alguses ning seejärel vahetub Venemaal ka valitsuse koosseis. Lähemad kuu aega saab Venemaa interneti-eeter olema täis spekulatsioone selle kohta, kas praegune peaminister Dmitri Medvedev jätkab oma ametis või ei.
Aga üldisemas plaanis võib oodata pigem seda, et Venemaal jätkub kõik senisel viisil, isegi kui mõni kõrgem ametikoht ja nimi läheb ümbermängimisele.
Putini uus presidendiaeg kestab 2024. aasta kevadeni ja siis oleks ta kõigest 71 aastat vana – tegelikult tühine iga võrreldes paljude maailmas ametis olnud riigipeadega.
Kuus aastat on aga pikk aeg ning selle jooksul võib juhtuda ükskõik mida – kas näiteks leiab Putin endale vahepeal järglase, nagu tegi seda Boriss Jeltsin, või muudetakse Venemaa põhiseadust samamoodi, nagu hiljuti Hiina kaotas oma riigipea ametiaegade piirangu, ning Vladimir Vladimirovitš saab Kremlisse ka viiendat korda. Igal juhul näib n-ö talupojamõistusega parem arvestada, et põhimõttelisi muudatusi pole Venemaal lähiajal tulemas.
