Suur kriis poodides
Lähiaastatel on ainuüksi Tallinnasse vaja juurde tuhandeid müüjaid, kuid puudus on neist juba praegu. Mis nipiga meelitatakse inimesed sektorisse, mille maine pole kiita ja kus inimesed unistavad palgast, mida teiste alade töötajad peavad väga kehvaks?
Eesti kõige levinum amet viimase rahvaloenduse andmetel on müüja-klienditeenindaja ning nende armee suureneb – kuigi üle 20 000 inimese juba töötab müüjana, on neid ikkagi veel paar tuhat puudu.
Ja kui Tallinnas plaanitavad kaubanduskeskused valmivad, siis lisandub 173 000 m2 kaubanduspinda, mis tähendab, et sinna on vaja veel ligi 5000 müüjat.
“Töökäte puudus on praegu kaubanduse jaoks kõige suurem arenguprobleem,” ütleb Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht Nele Peil.
Vajadusest hoolimata pole müüjatöö prestiižikas ning makstakse kesiselt. Kui vanasti öeldi lastele, kes ei viitsinud õppida, et nad ei kõlba mujale kui lauta lüpsjaks, siis nüüd öeldakse, et nad sobivad Maxima kassapidajaks.
“Kui rääkida müüjaameti prestiižist, siis see on töö nagu iga teine. Sellest räägitakse rohkem, kuna see töökoht on äärmiselt nähtav ja avalik,” arvab Maxima Eesti kaubandusdirektor Marko Põder. “Poode tuleb järjest juurde ning kuigi neisse nagu ei saakski enam jaguda töötajaid, on poed avatud ja teenindajad olemas.” Seda nimetab Põder igapäevaste tööprotsesside efektiivsuseks ja kaubandusliku mõtlemise loogikaks.
Fakt on see, et iga neljas töötukassa vahendatavatest töökohtadest on müügi ja teeninduse vallas, ühelgi teisel ametialal midagi sellist välja panna pole.
Töötukassa analüüsiosakonna juhataja Margit Pauluse sõnul on nende tööjõuvajaduse baromeetri kohaselt järgmise 12 kuu jooksul siiski poemüüjatest suurim puudujääk Harjumaal.
“Tööjõupuudust põhjendatakse mittestandardse tööajaga ning palgaootuste mittevastavust pakutavale palgale,” selgitab ta. Samas nähakse ette müüjate ülejääki Ida-Virumaal ja Viljandimaal.
CV Keskuses oli tänavu jaanuaris klienditeenindussektoris aastavõrdluses 22 protsenti rohkem tööpakkumisi. “Kasvav vajadus töökäte järele on antud sektoris märksa pikaajalisem,” selgitas ettevõtte Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt. Ka mullu kasvas tööpakkumiste arv 20 protsenti. Praegu on CV Keskuse tööportaalis üle tuhande klienditeeninduse tööpakkumise, neist üle poole Tallinnas.
Supermarketis madalam palk
Vaatamata sellele, et müüjatest on karjuv puudus, jäävad neile makstavad palgad tunduvalt alla Eesti keskmise, olles sageli vaid natuke miinimumist kõrgemad.
Palgainfo Agentuuri sügisese palgauuringu andmetel jääb kaupluste klienditeenindajate keskmine brutopalk 580–835 euro vahele, mis tähendab, et pangakontole laekub 547–743 eurot.
Automüügisalongides, arvuti- ja tehnikakauplustes, ehitusmaterjale ja kodukaupu müüvates poodides on töötasud kõrgemad ning võivad küündida ka üle 1000 euro. Madalamad on palgad supermarketites, riide- ja jalatsikauplustes ning väiksemates poodides.
Klienditeenindajate töötasud sõltuvad ka kvalifikatsioonitasemest ja töötulemusest. “Prismas on igal müüja-kassiiril võimalik mõjutada oma palka õppimise ja arenemise kaudu,” selgitab Prisma Peremarketi personalidirektor Miia Rohtmets. “Kui oskused on omandatud, tõuseb ka töötaja palgatase.”
Samas ettevõttes võivad klienditeenindajate palgad erineda mõnekümnest eurost kuni kahekordsete vahedeni. Suuremad erinevused on poodides, kus lisatasude osakaal on suurem ja need moodustavad üle 20 protsendi töötasust.
Maakondade lõikes makstakse müüjatele rohkem Harjumaal ja Tallinnas, kus on ka kaupluste käibed ja müüjatepuudus suurem.
“Kaupluste klienditeenindajate keskmine töötasu kasvas aastaga üle 10 protsendi, mis on rohkem kui keskmine töötasu tõus,” tõdeb Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik Kadri Seeder. “Madalamaid töötasusid surus ülespoole alampalga kasv, teisalt mõjutas tööandjaid palkasid korrigeerima ka töötajate puudus ning suur liikuvus.”
Valmis kohe tööandjat vahetama
Sellele vaatamata on müüjate ja teenindajate palgad teiste töötajatega võrreldes väiksemad ning toimetulek kehvem. Sügisesest uuringust selgus, et 42 protsenti müüjatest tuleb oma palgaga toime halvasti või väga halvasti.
Teistest töötajatest tuleb kehvasti toime 24 protsenti ehk pea poole vähem. Palk võimaldab head või väga head toimetulekut vaid üheksal protsendil müüjatest.
Kehvemini toime tulevad töötajad on tööturul aktiivsemad ehk närust palka saavad müüjad on valmis tsipa kõrgema töötasu pärast tööandjat vahetama.
Kusjuures müüjad ei julge loota ega ka küsida Eesti keskmist palka, nende keskmine palgaootus oli 864 eurot kätte.
Palgad on hakanud visalt kasvama
Tööandjad on tunnetanud, et poodi töötajate saamiseks tuleb senisest rohkem maksta ja tööpakkumistes toodud palgad on kasvanud – kui eelmise aasta alguses pakuti teenindajatele brutopalka 652–797 eurot, siis tänavu oli see 764–927 eurot. “Seega kerkis avalikult pakutav töötasu teenindajatele enam kui 17 protsenti ning on tekkinud võimalus teenida kuni 900eurost töötasu,” tõdeb Henry Auväärt. Tallinna tööpakkumistes on töötasu keskmiselt 12 protsenti kõrgem kui mujal Eestis.
Kaupmeeste esindaja Nele Peili hinnangul ei ole töötajate leidmisel peamine probleem palgatase, kuna kaubanduses tõusid palgad möödunud aastal keskmiselt üheksa protsenti.
“Müüjate palgatase on paljudes kauplustes kõrgem mitmest võrreldavast sektorist – majutusest, toitlustusest, teenindavatest abitegevustest või tootmisest,” tõi ta näite. “Mõned meie liikmed on püüdnud heade inimeste leidmiseks pakkuda turu keskmisest oluliselt kõrgemat töötasu, kuid ei ole endiselt leidnud vajalikke töötajaid.”
Peil toob välja, et üks suur jaekett tegi hiljuti arvutuse: kui ettevõte kogu oma kasumi töötajate vahel ära jagaks, saaks iga töötaja 10 eurot juurde. “See ei tee kedagi rikkamaks, aga ettevõte poleks sel juhul äriliselt enam jätkusuutlik ja inimesed võiksid üldse tööta jääda,” märgib Peil.
Müügisaal on kui avatud raamat. Kliendid märkavad toredaid, naeratavaid ja sõbralikke, aga vahel ka veidi pahuraid ja väsinud teenindajaid. Neist kirjutatakse ja vahel neid ka hurjutatakse. Kuigi riigi poolt väljastatud kutsetunnistus on osade tööandjate jaoks vaid paber ja ühiskonnas pole müüja elukutse populaarne, on tööandjate ja klientide ootused müüjatele väga kõrged. Töökoormus järjest kasvab, vähemate inimestega tahetakse ära teha rohkem tööd ja see tekitab töötajates stressi.
Pooldan poodide lühemaid lahtiolekuaegu mitte ainult nädalavahetusel vaid ka nädala sees. Ida-Euroopas on kaupluste lahtiolekuajad väga pikad. Hea näide pole ka Soome, kus varem suleti kauplused laupäeval-pühapäeval varem ja pühade ajal olid üldse kinni. Positiivses suunas liigub Poola, kus järk järgult vähendati pühapäeviti lahtiolekut ja nüüdseks on pühapäeviti enamus kauplusi suletud.
Prisma avas esimese ööpäevaringselt töötava kaupluse, kus makstakse töötajatele öötöö ( kell 22-06) eest veerandi võrra kõrgemat tunnitasu. Kuigi seaduse kohaselt tuleb öisel ajal töötavale töötajale maksta lisatasu, lepitakse osades ettevõtetes juba töölepingut sõlmides kokku, et tunnitasu sisaldab ka öisel ajal töötamise tasu, mis tähendab, et lisatasu öiste töötundide eest juurde ei maksta.
Eesti levinuima ameti esindajad töötavad sageli nigelates tingimustes ja teenivad kehva palka, kuigi neist on pidevalt puudus. Tööl tegelikult juhtuvast rääkida ei taheta – ülemus hakkab kiusama ja elu läheb hullemaks.
Liina (kõigi oma loo rääkinute nimed nende palvel muudetud – toim) on pea terve elu tööstuskauba-, pikalt kingapoes müüjana töötanud ja jäi hiljuti pensionile. Põhipalk oli miinimumilähedane, lisandus tasu personaalse müügi eest. Personaalne müük tekitas aga kollektiivis hõõrumisi.
“Kui mina tegelen ostjaga – toon talle uusi mudeleid proovimiseks ja pärast viin kõik lattu tagasi –, siis vahel läheb selle peale terve tund. Ja kui siis ostja ütleb, et ta mõtleb ning tuleb teeb oma ostu järgmisel päeval, kui mind ei ole tööl, siis saab tol hetkel tööl olnud kolleeg kerge vaevaga müügiboonuse ja mina jään tühjade kätega,” selgitab Liina.
Pikad tööpäevad ja pidev kauba tõstmine jätavad jälje. Sageli on müüjate vahetused 11–13 tundi ja selle aja jooksul on neil võimalus teha kaks 15minutilist ja üks 30minutiline paus. Ülejäänud ajal tuleb olla jalge peal ja korraks jalgu puhata ei tohi ka siis, kui parajasti pole poes ühtegi klienti. Õhtuks on jalad nagu pakud ja valutavad. Kauba vastuvõtmisel tuleb kiiresti tegutseda ja endast kõrgemad alusetäied maha laadida. “See võtab selja läbi,” tunnistab Liina. Kingakarbid on kõrgetel riiulitel, nende kättesaamiseks tuleb turnida redelil ning sobiv karp teiste vahelt ühe käega välja sikutada.
Üks alandavaid seiku oli see, kui nende kingapoodi pandi üles kaamerad ja Tallinna peakorteri inimesed hakkasid jälgima, mida nad teevad. “Aeg-ajalt tuli siis kõne, et miks te olete müügisaali selles osas, minge hoopis teise kohta ja tehke seal midagi,” kirjeldab Liina.
Kulude kokkuhoiu eesmärgil otsustati, et osal päevadel on kaupluses tööl vaid üks müüja. “Neil päevadel ei julgenud ma juua ega süüa, sest võisin tualetti minna vaid siis, kui ühtegi ostjat ei olnud kaupluses ja sain poe lukku panna,” meenutab staažikas müüja.
Katrin läks ühte mainekasse rõivapoodi tööle pärast keskkooli lõpetamist, et mõelda, mida edasi teha.
Kuigi noor naine tahaks teha tööd täiskohaga, et teenida suuremat palka, on juhatajal ikka üks või teine põhjus tuua, miks ei ole täiskohaga töötamine võimalik. Osakoormusega töötades on “palk halb nagu ikka müüjatöö puhul”.
Nii oli Katrinil hea meel, et pood oli vabariigi aastapäeval avatud ja selle päeva eest õnnestus saada topelttasu.
Tund aega haisu sees
Riina töötas suures ketipoes kassiirina ja püüdis oma õiguste eest seista. Näiteks öeldi talle, et tema paus hakkab jooksma hetkest, kui ta kassatoolilt tõuseb. Tegelikult pidi ta kassasse jäetud piima, liha ja muu viima tagasi õigetesse kohtadesse.
“Seda pidin ma otsese ülemuse sõnul tegema oma pausi ajast,” räägib ta. Kuna Riina oli enne tööle asumist läbi lugenud töösisekorraeeskirjad ja käinud ka koolitustel, teadis ta oma õigusi. “Olen otsekohene inimene, ja kui ma ei nõustunud ülemuste endi leiutatud reeglitega, hakkasid nad mu elu põrguks tegema,” sõnab ta. “Pärast seda oli ka juhataja suhtumine minusse väga tõrjuv ja seetõttu üsna ebameeldiv tööl käia. Hiljem harjusin sellega.”
Kõige alandavam on aga mitme müüja sõnul see, kui ülemused levitavad alusetuid kuulujutte. Riinaga juhtus see siis, kui ta käis operatsioonil ja jäi haiguslehele. “Neile jäi arusaamatuks, kuidas ma üksikemana ära elan, kui olen haiguslehel. Nende arvates teenisin elatist enese müümisega,” oli ta jahmunud.
Riina otsustas kirjutada lahkumisavalduse, kuna tundis, et töörahu nagunii ei tule ja tema panusega ei oldaks kunagi rahul. “Sellises firmas sul ei ole lubatud mõelda ega arvamust avaldada, seal oledki ülemuste tujudele alluv ori,” ütleb ta.
Haigena tööle
Seda, et juhtidest oleneb töö juures palju, tundis omal nahal ka Rain, kes käis paar suve tagasi pärast 11. klassi tööl ketipoes, mis meelitas parasjagu kuulutustega uusi töötajaid oma “suurde ja sõbralikku perre”. Tööpäevad olid 10–11tunnised. Sageli ei olnud võimalik välja võtta 30 minutit lubatud lõunapausi, sest ülemus kutsus noormehe pidevalt lõunasöögi juurest ära ja saatis pakilisi töid tegema.
Vahel tuli viia kaupa sügavkülmkambrisse, kuid selleks mõeldud tööjope lukk oli katki. Ühel kuumal suvepäeval taarapunkti pidevalt rikki mineva masina ja sügavkülma vahel joostes sai Rain külma, nii et järgmisel päeval läks tööl enesetunne väga kehvaks ja tõusis 39kraadine palavik.
Ka Kesk-Eestis ühes väikeses ketipoes töötav Kersti tunnistab, et kui haiguslehele jääd, siis selle peale ei vaadata töö juures hästi. Ega kedagi appi saatma hakata ja teistel müüjatel tuleb kahekesi kolme inimese töö ära teha. “Mulle meeldib, et meil on väike maapood, rahvast käib vähe, aga maainimene on vahetu ja avatud,” räägib Kersti töö helgemast poolest ning tõdeb, et töö talle tegelikult ju meeldib.
Pood on avatud kella 9–20, kuid naine on 11tunniste vahetustega isegi rahul. “Mul on linnapoe kogemus olemas, seal tegime 13 tundi, nii et 11 tundi pole veel väga hull,” naerab ta, lisades tõsinedes, et pikkade päevade tõttu kannatab pereelu.
“Kellel on väikesed lapsed, neil on eriti raske. Üksikemal väikelapsega läheb maapoes ikka väga raskeks,” sõnab ta.
Kersti ei nurise ka palga pärast ja saab kord aastas isegi reisil käia. Muidugi ei ole tegu kallite reisidega, vaid soodsamate bussireisidega, mille raha korjab igas kuus 20 eurot kõrvale pannes aastaga kokku.
Kaubanduses on kindlasti neid inimesi, kes sooviksid töötada hästi pikki vahetusi. Esiteks võimaldab see töökohast kaugel elaval inimesel ühistransporti või isiklikku autot kasutades kokku hoida kulutusi transpordile. Teiseks tekib töötajal võimalus saada nädalas lisaks üks puhkepäev.
Seaduse järgi võib olla vahetuse pikkus 13 tundi, iga 6 tunni kohta vähemalt 30 minutiline lõunapaus. Töögraafikute koostamisel tuleb lähtuda seadusest. Paljud töötajad ei tea, et lühiajalised puhkepausid tuleks kaubanduses arvestada tööaja sisse, sest töö on seotud riskidega - töö jalgadel, raskuste tõstmine, mehhaanilised liigutused, psühholoogilised ohutegurid jne. Need kõik kahjustavad inimese tervist. Mõnedes prestiižsetes kauplustes nagu Kaubamaja puudub müüjatel leti taga näiteks kõrgem taburet, millele saaks pika vahetuse jooksul kasvõi korraks toetada.
Samal ajal kui riik püüab aidata osalise töövõimega inimesi tagasi tööturule, toodavad mõned teenindussektori tööandjad juurde töövõimetuid inimesi. Töötajatel valutavad jalad jalgadel töötamisest, käed ja selg raskuste tõstmisest. Paljudele töötajatele on väljastatud töötervishoiuarsti poolt paber, mis keelab tõsta üle 5 kg raskusi või lubab töökoormust vähendades töötada osalise tööajaga.
Kaubandussektor on esireas negatiivses mõttes tööinspektsiooni poolt avastatud rikkumiste, tööõnnetuste ja kutsehaiguste arvu poolest. Olukord on katastroofiline, aga pole hooba, mis annaks kiire ja positiivse tulemuse.
Müüjate puudus, pikad tööpäevad ja madal palk on probleemid, millega tuleb praegu silmitsi seista. Maaleht uuris kümnelt eksperdilt, mida nende muredega ette võtta ning lõpuks koorus välja viis lahendusvarianti.
1. Lisaoskuste omandamine
Enamik poekette väidab, et müüjatel on võimalik teenida suuremat palka, kui nad omandavad lisaoskusi ja on võimelised näiteks teenindama kassas kliente, tellima kaupa, töötama sooja toidu letis või täitma riiuleid.
„Kes töötajatest on valmis võtma rohkem vastutust, ennast koolitama, saab ka kõrgemat tasu,” selgitas Selveri turundusjuht Triin Kaare.
2. Õppimise kõrvalt töötamine
3. Paindlikumad lastehoiuvõimalused
Väikeste lastega (üksik)emad ei saa teha pikki vahetusi ja töötada sellisel ajal, mil lasteaiad on kinni, kui neil pole oma võsukesi kuhugi jätta. Õhtul pikemalt või nädalavahetusel avatud lastehoiud võimaldaksid noortel emadel rohkem kauplustes töötamist.
4. Tööviljakuse tõstmine
„Kõige suurem abi on ja saab aina enam tulenema tehnilistesse vahenditesse investeerimisest,” sõnas Maxima Eesti kaubandusdirektor Marko Põder. Tehnilistest uuendustest näeb klient poes ainult iseteeninduskassasid, kuid kaupluse tagaruumides on tehnilised lahendused, mis aitavad näiteks suures meeskonnas töögraafikuid planeerida või teenindajatel müügisaalis lisaks kauba väljapanemisele teha ka kõike muud (hinnasildid, toote info kontroll, tellimused).
Eesmärk on vähendada korduvaid ja väärtust mitte loovaid tegevusi, siis saab läbi ajada vähemate töötajatega. Samas on teenindajatel vaja suuremat oskust tehnikaga ümberkäimise osas ja selle eest peaks nad saama kõrgemat palka.
5. Poed õhtuti varem kinni
Kesk-Euroopas on poed tunduvalt lühemat aega lahti, nii et see tundub meie jaoks lausa ostja ahistamisena. Kui meil oleksid poed õhtul kas või kaks tundi vähem lahti, tähendaks see märksa väiksemat vajadust müüjate järele, lisaks saaksid poetöötajad veeta õhtuti rohkem aega lähedastega, selle asemel et kaupluses ostjaid oodata ning kella vaadata.
„Kui kauplus ei teeni otseselt või kaudselt kasumit, pannakse see varem või hiljem kinni,” ütles Coop Eesti juhatuse esimees Jaanus Vihand. „Kui mingitel kellaaegadel pole piisavalt kliente, siis muudetakse lahtioleku kellaaegu. Kui kauplusesse ei leita töötajaid, tõstetakse varem või hiljem töötasusid või muudetakse protsesse, et saada hakkama vähemate töötajatega.”
Kuna kaupmehed ei suuda kaupluste lühemate lahtiolekuaegade osas kokku leppida, võiks riik need seadusega kehtestada, nagu seda soovitab Ülemiste keskuse direktor Guido Pärnits.
SEB majandusanalüütiku Mihkel Nestori arvates ei ole sellel mõtet. „Kui tarbija soovib hilisel ajal ostelda, omaniku jaoks on see tulus ja kassapidaja nõus sobiva palga eest tööl olema, siis miks peaks riik seda keelama?” viskas ta küsimuse õhku.
Tegelikkus: on nagu on
Kuigi müüjate töötasud ei ole suured, tähendab ka väike palgatõus ettevõtetele üsna suurt kulude kasvu, sest müüjana töötavate inimeste arv ettevõtetes on tavaliselt suur.
Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik Kadri Seeder ütleb, et see on ka põhjus, miks palkasid kergekäeliselt ei tõsteta.
Seeder ei usu ka, et suurem palgatõus tooks juurde vajalikul hulgal uusi töötajaid teistelt tegevusaladelt, sest suurt rolli mängib ka tööaeg, töö iseloom ja maine.
Müüjate madalad palgad pole mingi saladus, samas napib meil selle töö tegijaid, kuid uusi kaubanduskeskusi ehitatakse siiski muudkui juude.
Ülemiste keskuse direktor Guido Pärnits, kas Eestis on liiga palju kaubanduspinda ja see on ka põhjus, miks igale poole ei jagu müüjaid?
Minu selge seisukoht on, et kaubanduspinda on liiga palju. Siin võidakse vaielda, et mida rohkem müügipinda, seda suurem on kaubavalik, aga tegelikult ei too suurem pind valikut juurde. Ehe näide on toidukauplused, mida on samuti rohkesti.
Kui kahe poe asemel oleks üks, siis kindlasti oleks seal käive märksa suurem kui neist kahest poest ühes. Kassapidaja, kes istub praegu osa aega niisama, laseks rohkem kaupa läbi, käive oleks suurem ja kokkuvõttes saaks müüjale rohkem maksta.
Uusi kaubanduskeskusi ehitatakse järjest juurde või vanu suuremaks. Kas kliente jagub?
Müüjaid ei jagu ja ka kliente ei jagu. Oletame, et turule tuleb kaubanduskeskus suurusega 50 000 ruutmeetrit. Sinna oleks vaja 1500 teenindajat. Vabalt turult neid võtta pole, nad tuleb teistest kauplustest üle osta.
Kui müüja aga teise kliendi poole ei pöördu, võib too üldse minema minna. Üleüldine klenditeeninduse tase langeb, kui müüjaid on vähe, inimesed ei lähe sinna poodi, käive on väiksem ja poe omanik kannatab selle pärast.
Juhtub ka, et naaberpood maksab 10 eurot rohkem palka ja inimene jookseb üle. Kui omanik on kogu aeg situatsioonis, et müüja täna on, aga võib-olla homme läheb naaberpoodi, ei taha ta investeerida tema koolitamisse, kuid näiteks rõivapoes või elektroonikapoes peaks teenindaja oskama nõustada.
Mida teha, et müüjate palk tõuseks ja neid jaguks?
Arvan, et praegu on natuke hilja sellele mõelda. Võib juhtuda, et paljud kauplused hakkavad minema pankrotti – kui pole müüjaid, ei tule raha sisse.
Kui räägitakse, et Eestisse võiks sisse tuua tarku inimesi, siis tegelikult püsib majandus ka nende peal, kes tarkadele teenuseid pakuvad – koristajad, müüjad, turvamehed. Kui meil oleks tööpuudus, siis saaks aru, et nad võtavad meie inimeste töö ära, aga praegu on situatsioon teine. Meie ühiskond vananeb, pensionäre tuleb juurde ja riiki on vaja lasta ka lihtsa töö tegijaid.
Ülemiste keskuses ostame teenuseid sisse ja on ilmunud palju aasia verd inimesi, kes teevad koristustöid. Selles pole midagi halba. Kui tema tuleb ja teeb koristaja või turvamehe tööd, siis ta vabastab selle, kes saab minna kõrgemale tasemele, näiteks klienditeenindajaks poodi.
Tuleb kvooti lõdvendada.
Kas aitaks, kui poed ja keskused oleksid lühemalt lahti?
Muidugi! See aitab siiski lühiajaliselt, aga pikemas perspektiivis tööjõuprobleemi ei lahenda. Kui kauplused ei ole pühapäeval lahti mitte kella 22ni vaid 20ni, ei juhtu mitte midagi, inimesed harjuvad. Tööandjal on ka vähem muret, et müüjaid ei jagu.
Aga see ei tööta isereguleerumise teel. Kui mina panen poe varem kinni ja konurent ei pane, siis on tal eelis.
Kes peaks seda reguleerima, kas riik, või peaksid kaupmehed ise omavahel kokkuleppe sõlmima?
Nad ei lepi kokku, see peaks olema riiklik teema. Mõnes riigis lepib kokku ametiühing, aga Eestis on ametiühingute pool nõrguke.
Mugavuspoed, nagu näiteks bensiinijaamade poed, võiks olla kas või ööpäev läbi lahti. Tallinnas on kaks apteeki ööpäev läbi lahti, neil on selleks spetsiaalne luba. Poodide puhul võiks ka nii olla. See tõmbaks pingeid paljudelt müüjatelt, kes kl 23 istuvad toidupoe kassas ja ütlevad mulle, et ajage seda asja kõvema häälega, me tunneme ennast orjadena.
Minu juurde on täiesti võõrad müüjad tulnud seda ütlema. Ei ole mõtet hoida lahti tohutuid kaubandusalasid, et mõni inimene saaks mugavalt südaööl poodi tulla.
Egle Nurmsoo on hakkaja naine, kes neli aastat tagasi otsustas pealinna kanti kolida ja kandideeris Magistrali Rimisse. Seal selgus, et müüja kõige olulisem omadus on kannatlik vaikimine, juhtugu mis tahes.
„Ütlesin konkreetselt, et olen kahjuks või õnneks üliaktiivne ning seepärast paluks mind kassasse ja letti mitte panna,” räägib Egle. „Kui minu liikumistrajektoor on piiratud, näiteks leti taga olles, muutun ma kergesti rõõmsameelsest tusaseks, ärritunuks, tihtipeale ka paranoiliseks. Kassas, kus pole üldse liikumisruumi, tekib mul klaustrofoobiaga ligilähedane tunne.”
Juhataja oli sellega päri, Eglest sai saaliteenindaja ja ta oli tööga rahul.
„Mulle väga meeldib liikuda,” ütleb naine. Kui poes müüjatele ühe kampaania käigus sammulugejad külge pandi, selgus, et tööpäeval kõndis Egle maha 52 kilomeetrit! Ilusatel suvepäevadel võtsid nad elukaaslasega pärast tööd sageli ette ka 70 km pikkuse rattasõidu – Rimis töötatud esimese kaheksa kuuga võttis naine 21 kg kaalus alla.
Mõne aja pärast läks juhataja titepuhkusele ja tema asemele tuli uus.
„Uut juhatajat ei huvitanud absoluutselt, mismoodi või mis vahenditega töö tehtud saaks. Ta ütles ikka, et on valge paberi pooldaja ja seda tal kontoris jätkub. Kellele ei meeldi, kirjutagu avaldus ja mingu minema,” kirjeldab Egle. Lisaks tehti müüjatele selgeks, et tööd nad teha ei oska ja pole ka kunagi osanud. Alluvate pisaraid sai näha pea igal nädalal ning lahkumisavaldusi hakkas samuti tulema.
Peagi oli ka see juhataja läinud ja uus asemel. Pinge hajus, asjad näisid liikuvat paremuse poole, kuid ainult seni, kuni Egle koos mitme kolleegiga astus ametiühingusse ja valiti usaldusisikuks. Pärast seda muutus varem mõistlik juhataja naise vastu jäiseks ja algas süüdistuste otsimine.
Privaatvestlus tõi hoiatuse
Puhkuselt naastes kutsuti Egle kohe juhataja kabinetti, kus teda ootas viiest inimesest koosnev „komisjon”. Naist süüdistati selles, et ta olevat klientide kuuldes ropendanud. Naine oli šokeeritud. Selgus, et müügiosakonna juht olevat kuulnud, kui ta ütles „kurat”. „Mulje jäi, et ma olengi planeedil ainuke inimene, kes on eales sellist sõna kasutanud,” on ta imestunud.
Peagi lahkus ka see juhataja ja tuli kolme aasta jooksul juba neljas. Muudatused hakkasid toimuma nüüd juba pea üleöö. „Kuna teenindajaid ei peetud muudatustest teatamise vääriliseks, siis esimene šokk ei lasknud ennast kaua oodata,” meenutas Egle olukorda. Müüjatel oli raske kohaneda, et uue korra järgi pandi kaup riiulitesse suurte kastidega, nagu see on tavaline pigem hulgiladudes.
Oma rahulolematust näitas naine välja Facebooki privaatvestluses ühele kolleegile. Tööle tulles sai ta jälle kutse juhtaja kabinetti. Selgus, et kolleeg oli nende vestluse välja printinud ja juhatajale lugemiseks viinud.
„Ma olen selline inimene, et kui julgen teha, siis julgen ka tunnistada. Võtsin vastutuse oma sõnade eest, kallistasin juhatajat, palusin vabandust ja lubasin, et enam sellised asjad ei kordu. Ja olen oma sõna pidanud,” ütleb Egle.
Karistuseks tehti talle kirjalik hoiatus. Peagi lekitas kolleeg juhatajale ka teise privaatvestluse teise kolleegiga. Tööõhkkond kaupluses muutus pingeliseks.
Kokkuleppest ei peetud kinni
Ühel päeval palus müügiosakonna juht Eglel järgmisel hommikul kalaleti valmis seada ja mõne tunni letiteenindajana töötada. Naine keeldus. „Esiteks pole ma seal sekunditki töötanud, ei tea letiteenindamisest maad ega mütsi. Teiseks ei tunne ma kalugi, ei teaks, milline hind millise kala juurde käib. Kolmandaks oli mul selge kokkulepe, et mind letti ei panda,” olid tema põhjendused.
Kui letiteenindajat pole, teeb tavaliselt leti valmis sama osakonna tootespetsialist. Egle pakkus ennast tootespetsialistile appi hindasid vahetama. Selline asjade käik ei meeldinud juhatajale, naine sai teise kirjaliku hoiatuse ja lasti töölt lahti.
„Mind lasti lahti, et ma ei julgustaks teisi oma väljaütlemistega,” võtab Egle teema kokku. „Nad tahaks omada lammaste armeed, kes vastuvaidlematult täidaks kõik käsud. Me käime tööl ja töö on meie teine kodu. Keegi ei taha ju seda, et teda kodus halvasti koheldakse. Meie, teenindajad, ei taha ka seda.”
Rimi personalijuht Kaire Tero Egle juhtumit otseselt ei kommenteeri, kuid märgib, et Rimis mõistetakse väga hästi: edu tagab meeskond.
“Pingutame oma töötajate rahulolu nimel iga päev, oleme alati võimaluste piires tulnud vastu teenindaja soovidele ja vajadustele. Iga töötaja on meie jaoks äärmiselt oluline,” räägib ta. Suurtes kollektiivides tuleb tema sõnul paratamatult ette arusaamatusi ja konflikte.
“Me ei eita probleemide esinemist, kuid alati tegeleme nendega. Iga kord ei õnnestu positiivse tulemuseni jõuda ja nii on ka meil juhtumeid, mille lahenduste osas inimesed pettuvad,” tõdeb Tero, tuues välja, et 80% töötajatest on oma töö ja töötingimustega Rimis rahul ning antud töötaja nägemus ei esinda kindlasti kogu ligi 3000pealise Rimi töötajaskonna seisukohti.
Praegu töötab hakkaja naine Järve Selveris ja on väga rahul. Töö on sarnane, kuid suhtumine hoopis teine. „Kõik algab peale ülemustest,” arvab Egle, kes ei jõua oma praegusi ülemusi ära kiita. „Olen nii rahul, et rohkem rahul ei saagi olla. Tunnen, et minust peetakse lugu.”
„Kauplustes võiks olla astmeline palk, et kes teeb ja jõuab, selle palk on suurem, ja kes keset saali tagumikku sügab, sellel väiksem,” arvab ta. Unistuste palk oleks aga 1500 eurot kätte.
See, mis siin toimub, paistab kaugemalt, eriti aga väljastpoolt Eestit vaadatuna absurdsena. Kaubanduspinda, lahtiolekuaega ja töötunde on käibe ning elanike arvu kohta palju, marginaalid ja investeeringute tasuvus nigelavõitu, kuid kauplusi ehitatakse juurde ja lahtiolekuaega pikendatakse 24 tunnini. Kaupluste töötamine riiklikel pühadel on tavaline.
Ei ole ju meie kultuuris nädala ostude planeerimine ja poeskäikude optimeerimine eriti levinud. Sellise ostja hoidmiseks ohverdatakse praegu nii palgad kui ka marginaalid – seda seni, kuni keegi suurtest tegijatest turult lahkub.
Ilmselt kulub veel aega ja pisaraid, enne kui oleme oma käitumist nõus oluliselt muutma. Survet muutustele aitavad vähendada järjest populaarsemaks muutuvad automaatkassad ja paremini korraldatud logistika.
Samuti võib lahkuja asemele tulla mõni odava sektori tegija. Muutus võib tulla ka kiiremini – seoses e-kaubanduse arenguga.
Graafiline lahendus: Mart Nigola, Liisi Viskus, Heleri Kuris, Ats Nukki
