Leili metsalood | Karu jälgedel

Paar päeva tagasi tuli kõne jahimehelt, et minu metsa kõrval jäi jahimeeste rajakaamera vaatevälja üsna pirakas isakaru. Asi huvitas ja läksin uurima. Olin just eelmise nädala lõpus samas kohas käinud ega leidnud siis ühtki märki karu liikumisest.

Nüüd aga oli. Päris korraliku käpajäljega üksik karujõmm oli astunud mitusada meetrit piki oja ning vahepeal teinud kõrvalepõikeid minu metsa. Ühes kohas oli loom lumel püherdanud ja kasukat puhastanud. Teises kohas oli sikutanud puuroikaid ja saanud jääaugust kätte lahtise vee ning küllap sealt ka joonud.

Sammusin piki ojakallast suunal, kustpoolt jäljed tulid, lootes karu talvepesani lõpuks välja jõuda, olgu selleks kasvõi minu mets. Kuna lähedal algab rabarinnak, siis tunne ütles, et küllap karu siiski sealtpoolt tuli.

Jäljed ojajääl lõppesid kohas, kus koprad olid haabu langetanud. Seal ilmneski, et karujäljed tulid raba poolt. Otsustasin, et ei hakka raba peale ronima, pealegi pole kindel, et karu seal lähedal üldse talvitus. Võis veelgi kaugemalt tulla. Eks neil ole oma kindlad liikumisrajad ning tühja kõhuga tullakse tagasi kohtadesse, kus eelnevatel aastatel jahimeeste rajatud söödaplatsid olid.

Olen metsades palju liikunud, kuid looduses elavat karu pole seni veel näinud. Ma pole kogenud ka tunnet, mis võib metsas karuga kohtudes tekkida. Kõik need essuhunnikud ja jäljeread on inimese jaoks märgiks, et peale sinu ja minu vajavad metsa veel paljud teisedki olendid. Vahest rohkemgi, sest muud kodu ega aset neil ju ei ole.