Rein Ruutsoo: Karl Vaino diskrediteeris Eestis lõplikult nõukogude korra

President Rüütli juubelikonverentsil Karl Vaino aja vastupanukultuurist kõnelnud Rein Ruutsoo leiab, et kui oleksime end kõik ENSV ajal metsas varjanud, polnuks kellega laulvat revolutsiooni teha.

Te ütlesite oma esinemises, et meil oli kaks Karl Genrihovitši – suur Karl ehk Karl Marx ja väike Karl ehk Karl Vaino. Kas ENSV parteijuht väärib ajaloos kõrvutamist mehega, kellele just äsja Saksamaal ausammas üles pandi?

See oli lihtsalt jõhker nali. Keegi Marxi ju sellel perioodil ei tahtnud mäletada, aga Marx oli siiski humanist, tema eesmärgiks oli maailma paremaks muutmine. Probleem on sellega, kuidas teooriat rakendati. Suur Karl püüti siis ära unustada ja esiplaanile toodi väike inimene, kellel puudus igasugune intellektuaalne võimalus olla riigijuht.

Rääkides toonasest vastupanukultuurist, te vastandasite neid, kes nagu te ütlesite, olid eneseohverdajad või enesehävitajad, ning teisi, kes üritasid süsteemi n-ö seestpoolt õõnestada?

Saksa armees võidelnud, metsavennad ja dissidendid – nende tegevus oli enesehävituslik tegevus ja lõppes kaotusega. 1983 pandi kõik kinni. Sellega oli kõik lõppenud.

Minu küsimus on siinkohal see, et kuidas oli võimalik laulev revolutsioon? Kuidas on võimalik, et meil oli haritud intelligents, kes suutis olla 1990. aastatel maailmatasemel? Mis viisil oli võimalik sellest soost välja tulla, kui me oleksime ainult pidanud kõik metsas olema?

Järelikult pidi kusagil mujal toimima olemuslikum vastupanuviis, mis võimaldas meil kõigil olla korraga nii režiimi vastu kui samal ajal näiteks maailmatasemel füüsikud ja keemikud. Kui algas perestroika, siis vajati meil ju juriste, kes oskasid selgitada suveräänsust. Vajati füüsikuid-keemikuid, kes fosforiidisõda pidasid. Majandusteadlased mõtlesid välja IME.

Dissidentidel ei olnud selles mingit rolli, nii kurb kui see ka ei ole. Hirvepargis muide tegeldi ka Gorbatšovi kiitmisega. Täna seda keegi ei taha mäletada.

Ma ei alahinda kuidagi dissidentide vaprust, eriti on Jüri Kukk sellest hea näide. Aga samal ajal demonstreeris Jüri Kuke juhtum, kui jälk on see režiim. Ta tappis inimesi. Me ei saanud kõik seda teed valida ja aastal 1990 püssiga metsast välja tulla. Meid oleks siis läänes üksnes kardetud.

Kas me täna saame aru, mis asi ENSV oli, kuidas teda valitseti ja mis roll oli seal erinevatel tegelastel? On see töö ära tehtud?

Üldse ei saa aru, kõik on ära moonutatud. Ei olnud nii lihtne, et ühel pool olid ausad inimesed ja teisel pool kommunistid ja KGBlased, keda ausad inimesed vihkasid. Kirjutasin seda Sirbis, et kuidas te vihkasite Juhan Peeglit, Juri Lotmanit ja Marju Lauristini?

ENSVst on loodud täiesti perversne pilt, noortel ei ole võimalik aru saada, mis see oli ja kuidas see toimis. Millised olid selle valitsemise tõelised mehhanismid? Ja tänu millele olid võimalikud vastupanumehhanismid.

Sisuliselt parteid ju ei olnud olemas. See oli haldussüsteem. Inimesed ei istunud seal veendumuste pärast, vaid nad said aru, et meil on vaja hoida riiki endile.

Tänane probleem on see, et Eesti ajaloolastel puudub sotsioloogiline, politoloogiline ja filosoofiline haridus, mis looks piisava aluse selleks, et korrastada teatavat tüüpi fakte sel viisil, mis kirjeldaks võimu sisemisi mehhanisme. Kui me selle ära teeksime, siis muutuksime kaasaegseteks ajaloolasteks. Hetkel on vahe lääne ajaloo ja Eesti koduloo vahel kohutav. See on haigutav kuristik.

Te ütlesite, et Karl Vaino režiim diskrediteeris Eestis lõplikult nõukogude korra. Kuidas tal see õnnestus?

Võim hoiab alati oma fassaadi. Ta saab saata siia oma satraape, kes õpivad keele ära ja näitavad mingit lugupidamist. See on üks. Teine on see, et mingil viisil püütakse anda märku, et ollakse siinsete inimestega solidaarsed. See oli Johannes Käbin, kes väga ilmselt püüdis Eestis toetada seda, et me annaksime liitu vähem ja saaksime rohkem vastu. Kui vaja, siis ta käis Moskvas meid kaitsmas. See on teada, et meid taheti tegelikult ära kägistada. Sellest ärajäänud pärtliööst on kirjutanud Peeter Ernits.

Karl Vainol sellised omadused puudusid. Ta ei teinud praktiliselt mitte midagi, mis oleks võinud kuidagi Eestile kasulik olla. Ta püüdis alati Moskvat kõige paremini teenida, sest tema tulevik oli karjäär Moskvas. Ta üritas näidata end ustava teenrina või saada isiklikke suhteid.

Ega ta ei tahtnud jääda Eestisse tööle. Talle muuseas pakuti NLKP keskkomitee osakonnajuhataja kohta, aga see oleks tähendanud, et ta sõidab metrooga tööle. Autot seal ei saanud ja seda ta muidugi ei tahtnud teha. Ta oli Moskva mees Eestis, mitte Eesti mees Moskvas.

Karl Vaino lapselaps Anton Vaino on täna Kremli administratsiooni juht ja Venemaal äärmiselt tähtis mees. Kas selle karjääri juured on miskil kombel ka Karl Vaino valitsemises Eestis?

Füüsiliselt mitte. Putin on pragmaatik, kes vajab võimekaid inimesi. Kuid alati on vaja neid, kes viivad sind seltskonda, kes võimaldavad kohtuda tarvilike ja vajalike inimestega. Putini ümber olnud seltskond on ju kõik pärit Leningradist või KGBst.

Samuti oli Karl Vainol teatavat tüüpi inimestega suhteid, mida ta võis kasutada sugulaste viimiseks siseringidesse, muuta nad nähtavaks. Ja kui kaadrit otsitakse, jäi ta ilmselt silma. Karl Vaino isiklikud teened on siin vähetähtsad, sest Eesti oli vähetähtis ja minevikuteened ei maksa midagi.

Kuid otsides aparaati inimesi, kes oleks andekad, aga poleks seotud ühegi kohaliku maffiaga, toodi välja täiesti neutraalne inimene, keda sai kasutada tööhobusena.

Kas Karl Vaino aeg ja isik vajaks põhjalikumat uurimist, eraldi käsitlust?

Ajaloos ei ole väheolulisi asju. Kuid Karl Vaino perioodi uurimine on võimatu sotsioloogia ja politoloogia vahenditeta, sest väliseid võimu kriisi tunnuseid, konflikte oli ju väga vähe. Ta suutis need ära varjata ja need toimusid kulisside taga.

Kogu nõukogude võimu avalik pool on selge, kuidas meid alandati rongkäikudele viies jne. Aga see, kuidas me vastu panime, see toimus varjatult ja põranda all. See oli edu tingimus, aga muudab ajaloolastele töö väga raske. Osa vastupanu on näiteks teksti interpretatsioonis. Sest mida nad tol ajal mõtlesid?

Organisatsiooniliselt ei saanud vastupanu olla, sest see pandi kohe kinni. Mina olin näiteks ühes seltskonnas, mida juhatas Tunne Kelam, paarkümmend inimest. Meid võeti 1985 kinni, löödi kõik laiali. Meil polnud muud süüd, kui et me arutasime kultuuriküsimusi. Kui mind üle kuulati, sis küsiti, kus te käisite. Ma ütlesin, et Arvo Valtoni sünnipäeval. Siis öeldi, mis sünnipäeval – me teame, et teil oli kolm pudelit veini, aga teid oli 18 inimest!

Võrgustikud olid väga olulised. Need inimesed, kes tegid Tartu kevadet, kes tegid 40 kirja ja kes tegid Rahvarinde, olid põhimõtteliselt sama punt.

On teil endal midagi kirjutamisel praegu?

Ma tahan kirjutada uue raamatu 40 kirjast, seda laiemalt käsitleda. Inglise keele jaoks näiteks see meie omavaheline sebimine väga mõistetav ei ole, aga see muutub mõistetavaks, kui me asetame selle laiemasse poliitilise konkurentsivõitluse konteksti. See töö on pooleli, aasta-kaks läheb sellega veel.