Leili metsalood | Kits ühel, hunt teisel metsateel
Enne aga olin mitmel päeval järjest sattunud kokku metskitsedega, kes on suvehooajaks kolinud inimasustuse lähistelt ja põldudelt ära metsamaastikele. Värsket toitu seal juba leidub ning peagi on emasloomadel käes poegimise aeg. Siis on vaja omaette ja vaikselt olla.
Hunti aga nägin looduskaitseala ja majandatava metsa vahelisel metsateel juhuslikult, kui sõitsin vaatama üht riigimetsas tehtud harvendusraiet kaasikus. Olin seal käinud paar päeva varem ega tahtnud korrata pehmest porimülkast läbisõitu, seepärast peatasin auto metsateede ristil.
Järsku ilmus ees kaitseala poolt halli karva loom ning suundus üle tee teisele poole metsa. Sisetunne ütles, et koer see küll ei ole, ikka võsavillem. Ma polnud siiani hunti vabas looduses veel kordagi näinud.
Ega suurem enamus inimestest samuti pole äsja rahvusloomaks nimetatud elukat peale loomaaia mujal näinud. Kuulun nüüdsest uhkusega selle vähemuse - loodusinimeste, metsa- ja jahimeeste seltskonda. Ainult karu, kellega inimesed hundist sagedamini kokku puutuvad, on minul looduses siiani nägemata.
Jäin ammulisui autos istudes nähtut seedima, kui hunt tuli teele tagasi. Hea, et kaamera käepärast oli ja suutsin läbi auto esiklaasi paar kaadrit kaugenevast loomast pildile saada. Kahjuks see hetk, mil loom uuesti metsa pöörates korraks küljega minu poole jäi, värises mul erutusest päris uduseks.
Helistasin tuttavale jahimehele, et hundiuudist kuulutada. Samal ajal oli tema rajakaamera näidanud minu metsa jääval platsil parajasti karupilti. Vahemaa metsasihil olnud hundi ja jõe ääres pildile jäänud karu vahel oli umbes 600 meetrit. Ühe kandi metsarahvas puha.
