Sekeldused ID-kaardiga ehk õuduste kamber Lasnamäel
Auväärt politseijuht, eks oleme rõõmustanud ju koos, et meil on maailma parim e-riik, kus näiteks ettevõtete asutamine, maksude maksmine ja ka e-kodakondsuse hankimine käib vaat, et välgukiirusel. Hiljaaegu kogesin – juhiloa uuendamine võtab arvuti abil aega alla 10 minuti.
Isegi kui e-riik jukerdab, näiteks muutuvad väheturvaliseks ID-kaartide sertifikaadid, siis tean – meil on tublid riigiametid ja tublid ametnikud, kes ajavad asja korda. Ajavad korda nii hästi, et minul, lihtsal Kadrina maainimesel kulus Rakveres politsei ja piirivalveameti (PPA) teeninduspunktis sertifikaatide uuendamiseks pelgalt... veerand tundi.
Ja ma ei hoidnud kiitust vaka all.
Aga pean kurtma ka muret, mis me e-edu paraku tublisti lahjendab.
E-vaba ehmatus
Eelkirjeldet kenast e-imeilmast tulnuna, leidsin ma end korraga kaheks tunniks Eesti pealinna tavamaailmast, lõppematuna näivast ID-kaardi taotlemise elavjärjekorrast Lasnamäel.
Äkki olen naiivne, aga tundub, et meie e-ilma taustal on kaks tundi elavjärjekorda riigiametis ikkagi natuke liiast. Eriti veel kui tegemist pole eriolukorraga. Kui siia liita veel PPA Tallinna teenindustesse kohasesõiduks kuluv aeg, siis peab inimene kulutama ju riigiga suhtluseks kolm tundi tööpäevast või ööpäevast. Igal juhul liialt palju. Igal juhul ei tekita see riigi vastu suurt armastust, pigem vastupidi.
Seega käisin abiks ID-kaardi taotlemisel ja kogesin Lasnamäel PPA Pinna teeninduses sootuks teist maailma kui me e-eduloost paistab. Sain pigem kogemuse e-vabast maailmast, kus elavad e-vabad inimesed, kes peavad elavjärjekordades elu veetes ka hakkama saama. Aga kas riik läbi oma tavateenuste hoolib neist ikka samavõrd kui e-inimestest? Nii mõtlesin järjekorras seistes.
Minu kahetunnine kogemus Lasnamäel, Pinna tänava PPA teeninduspunktis meenutas kahjuks kunagiste lõbustusparkide õuduste tube. Selliseid, kuhu läksid sisse, teadmata, millal ja milliseid ehmatusi koged, enne kui välja pääsed. Aga naljakas oli toonases õudutoas vähemalt.
Lasnamäel naljakas ei olnud. Mul oli hoopis seda looklevat ja lõppeda mitte näivat järjekorda vaadates piinlik ja kurb e-vabade Eesti kodanike ja mittekodanike pärast, kes näisid olevat me pöörases arengutuhinas sootuks ära unustatud. Aga nemadki peavad kusagilt ju oma ID-kaarte taotlema ja need ka kätte saama, elamis- ja töölubegi taotlema ja needki kätte saama. Peavad täitama kodaniku ja mittekodaniku kohust riigi ees.
Paha Eesti
Mu kõrvad valutasid. Nii palju halbu sõnu Eesti Vabariigi kohta, kui Lasnamäel veedetud kahe tunniga PPA teeninduspunktis, pole ma selle sajandi jooksul... kordagi kuulnud. Meelde tuli, et eelmine suur Eesti häbistamise paik oli minu jaoks Narva linna kodakondsusbüroo uksetagune aastal 2000, mil ma üksteist tundi (!) koos mittekodanikega järjekorras seistes kogesin, kui halvasti ja inimesi alandavat võib üks süsteem töötada. Kole lugu toonasest koledast kogemusest on siin meenutuseks, kandes paelkirja ”Alanduste kadalipp piirilinnas Narvas” .
Aga tõesti – 18 aastat hiljem nulliti Pinna büroos dokumente menetledes mu silme all kõike seda, millest oleme oma e-riigi eduloos kuulutanud.
Niisiis: hiigelpikk järjekord, kuhu ette aja kinni panekuks on esimene võimalus... kuu aja pärast. Ja siingi eksitused. Nägin, kuis elamisloa taotlemiseks aja broneerinud välismaalane jäi jänni, sest süsteem polnud ta taotlust tunnistanud, uus kuune ootamine terendas ees. Nii ta üle järjekorra nukralt teatas.
Ajal, mil idufirmad toodavad vingeid äppe inimese distantsilt järjekorda panemiseks ja ka oodatava aja näitamiseks käis teeninduspunktis ikka käsitöö piletimasinaga. Ajal, mil mu koduvalla maamehed juhivad mobiiltelefoniga isegi kaevanduse tegevust toimis PPAs ikka piletimasin.
Kuna masinas oli toimingute valikud liiga palju ja liiga erinevaid siis seisis masina kõrval aga töötaja, kes selle masina kasutamist pidevalt järjekorda saabunuile õpetas. Ta pidi ka vähemasti kord kümne minuti järel selgitama, miks number 10 on ootejärjekorras number 200 järel. Aga nii, loogikavabalt seal oligi. Miks, ei saanudki aru. Kosteti, et nii peabki olema.
Arusaamatud süsteemid
Ootajaile polnud piisavalt istepaiku, polnud infot järjekorra liikumiskiiruse kohta, teenindajani jõudmise võimaliku aja kohta. Istu, oota, looda.
Seinal olev järjekorratabloo esitas teenindatavate numbreid nii kahe-, kolme- kui neljakohalistena, andes süsteemi segasuse tõttu rahvale palju arusaamatust ja kõneainet.
„Saite siis oma e-riigi,” hüüdis mõnigi tülpinud ootaja. Porisesid teisedki, kurisõnad suul, järjekorrast lahkudes. Ning nii see pahandamiste kadalipp muudkui veeres. Nördinud ja tülpinud külastajad. Vedu võtsid ja mossis olid ka teenidatavate nörritusest mõneti morjendatud PPA ametnikud.
Tõesti, meenutasin sel taustal: ajal mil, pool Eestit veetis tunde politseibüroodes ID-kaardi sertifikaate uuendades, sain mina, lihtne Kadrina maainimene Rakvere teeninduspunktis hakkama... veerandtunniga.
Seega, kõike saab, kui tahatakse!
Aga miks siis Lasnamäel ei taheta?
Me riik väärib ju enamat kui halvast töökorraldusest sündivat pahameelt.
Ootan häid uudiseid, auväärt politseijuht!
