DEBATT | Alutaguse rahvuspark ajab vaidlema – kas looduse kaitse või looduskaitsjate okupatsioon?

Maalehe artikli valguses arutlevad Ida-Virumaa inimesed jätkuvalt ja kirglikult nii looduskaitse kui ka lendorava teemadel.

Maaleht küsis kahe nädala eest oma lugejailt: „Avaldage arvamust, kas Ida-Virumaale, Alutagusele kavandatatv Eesti arvult juba kuues rahvuspark on vajalik või mitte?”

Samas tõime välja nii rahvuspargi loomise põhjendused kui ka probleemid. Kirjatöö kandis nime „Loodav Alutaguse rahvuspark ei paku haruldastele lendoravatele mingit lisakaitset.”

Tänaseks on selge, et kuigi pea 50 protsenti ligi 280 vastanust pooldab Alutagusele Eesti kuuenda rahvuspargi loomist, ollakse siiski totaalselt eri meelt selles, mida tegelikult kaitsma peaks. Kas lendoravat, loodust, inimesi või hoopis ettevõtlusõigust. Toon alljärgnevalt tsitaate nii Maalehe veebist kui FB Alutaguse kommuunist.

Näiteks kasutaja varjunimega Sihver Plaat leiab: „Milleks jupitada nagu koera saba? Tehke kohe üks üle-eestiline rahvuspark ja asi ants. Kellele neid igaühe jaoks ametnikke vaja on?”

Metsahävitamise salaplaan
Loomulikult leiab kommentaatoreid, kelle arvates on Alutaguse rahvuspargi asutamine vaid salaplaan metsade jätkuvaks hävitamiseks.

Siiski, kommentaator varjunimega Kolm rahustab: „Enne, kui räuskama hakkame, vaatame veidi ringi, mis meil siis metsaga toimub. Nt 2017. aastal raiuti metsa vähem, kui istutati. Alates iseseisvusajast on metsamaade pindala kasvanud. Jah, mina näen ka, kuidas metsa langetatakse. Aga ma näen ka seda, kuidas puid istutatakse. Enamasti tehakse seda üsna kiiresti pärast langetamist. Ei ole vaja kisada, kuidas kõik mets maha võetakse. Ei võeta. Üle 50% Eestist on kasvav mets.”

Totaalset skepsist esindab aga järgmine arvamus: „Palju meil neid rahvusparke ja kaitsealasid vaja on. Igal pool on mingi keeluaala, rannakaitseala, linnukaitseala, kährikukaitseala, hülgekaitseala või osjakaitseala. Ainult Tallinnas saad rahulikult liikuda. Erametsad on ka juba kaitsealadeks tehtud. Tehke riigimets 100% kaitsealaks ja sellest kaitsealast saab metsakalmistu Eesti riigile.”

Ja vastukaal: „See (st. Alutaguse rahvuspark) on üks võimalus kuritegelikke sahkerdajaid eemal hoida Eesti ainukesest päris põlismetsast ja takistada fosforiidihuvilisi Eesti mahamüüjaid Põhja-Eestit üleskaevamast ja ära lagastamast.”

Piirangute piiramine
Alutaguse kandis on aktiivseks arvajaks Aneli Šmigelskite. Näiteks nii: „Looduskaitse sildi all ärastatakse Virumaal suures ulatuses eramaid, valetatakse inimestele kohesest kompenseerimisest ning looduskaitsealade loomisel suure õnne saabumisest meie õuele. Rahvuspargi tegemisega takistatakse aga tegelikult metsade majandamist ja loodusvarade uurimist/kasutamist ja ega kaitseväelgi ole lubatud idapiiri ääres õppusi korraldada – ei tea kelle huve selline asi küll teenib..."

Ta jätkab: „Ja rahvuspargi usku ma ka ei ole, sest need toovad ulatusikud ja kestvad piirangud maadele, kus me ise elame. Piiratakse oluliselt kohalikku ettevõtlust, kuna piiratakse loodusressurside kasutamist ja välistatakse maavarade kasutamine tulevikus. Piirangute seadmine tuleb keelata – seda vaesust on meil piisavalt, milleks seda veel siin suurendada on vaja /.../ Lihtsamas keeles on see loodukaitselise okupatsiooni põlistamine... sellises sõnastuses on ehk tõesti lihtsam aru saada mida tehakse... ”

Looduskaitse okupatsioon
Anne Nurgamaa rahustab: „Rahvuspark ei erasta ühtegi eramaad, need alad on ammu kaitse all ja vaid ühendatakse ühise nimetuse alla. Ei tohi segi ajada kaitsealasid ja püsielupaiku!”

Hannes Arus külvab skeptilisust : „Taevas võiks appi tulla tõepoolest! Ehk kui taevas ei tule, siis võiksid ametnikud ENNE, kui nad midagi tegemise pärast tegema hakkavad, vaevuda /.../ asjaolusid inimestele selgitama. Kohe otse ja ausalt, et kellele ja milleks seda jama vaja on!”

Anu Kljutšnik aga teatab: „100% poolt rahvuspargi loomisele. Tegemist on esimese nii mastaapse positiivse kuvandi loomisega Ida-Virumaale. Selge on eramaa omanike meelehärm, kelle maaomand jääb loodava rahvuspargi piiridesse (kuigi nende jaoks sisuliselt midagi ei muutu). Uusi piiranguid ei lisandu.”