Looduskaitse selts soovib maaomanikke tunnustada. Esita kandidaat!

Tänvune 2018. aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks. Üheks pärandiks, mille me oleme oma esivanematelt saanud, on meid ümbritsev, meie meeltega tajutav ümbrus ehk maastik, mida kujundavad paljud tegurid, nende hulgas inimtegevus.

Kuid ei ole inimene seejuures ainus liik, kes enda ümbrust muudab. Me võime mõelda kuklastele ja nende pesakuhilatele või kobrastele ja nende paisudele. Inimene suudab aga kasutada lisaks toidust saadavale energiale suuremaid energiakoguseid ning seetõttu on inimese mõju palju suurem.

Maastiku ilme sõltub inimese kasutatavast tehnikast. Kui heina tegemisel kasutati vikatit, siis kujunesid puisniidud. Varem kasvatati rohkem lina ja põllud olid suvel siniõielised, praegu rapsi ja levinud värv on kollane.

Talumaastik oli mosaiiksem kui mõisamaa, kuid viimast ilmestasid pargid, puiesteed, viinavabrikute korstnad ja tiigid, millest mõned pargi kaunistamiseks, teised aga mõeldud heitvee kogumiseks, praeguses mõistes biotiigid. Talude juures olid samuti linaleotiigid.

Jäljed erinevatest aegadest

Mosaiiksem maakasutus võimaldab varje-, toitumis- ja elukohti rohkematele loomaliikidele ning kasvukohti enamatele taimeliikidele, kui suured lagedad väljad või ka metsaalad. Sohvoosid ja kolhoosid lihtsustasid oluliselt maastiku mustrit. Ida-Virumaal on ulatuslikud kaevandusmaastikud.

Looduses liikudes näeme me jälgi erinevatest aegadest. Muinasaega meenutavad kalmed ja maalinnad ning linnamäed. Keskaega linnuste varemed ja vanad kihelkonnakirikud. Mõisate ja põlistalude jäljed on samuti nähtavad. Vana talukoha leiab sageli õunapuude või sirelipõõsa järgi.

Kolhooside ajast on teede ääres nelja- või kaheksakorteriga majad koos laudaga. Hilisemast ajast suurfarm koos keskasulaga. Sageli on need möödunud aega märkivad ehitised varemetes, kuid mitmed leidnud uue kasutuse.

Tänast päeva iseloomustab jällegi ühe maakasutusviisi rakendamine suurematel maatükkidel. Harvester eeldab suuremat raielanki, et olla tasuv. Põllud on jällegi ühismajandite aega meenutava ulatusega ja ka kaevelubasid paemurdude või kruusakarjääride tarvis tahetakse saada ikka suuremale alale.

Varem kasvatati rohkem lina ja põllud olid suvel siniõielised, praegu rapsi ja levinud värv on kollane.

Kulude vähendamise põhimõte on peamine, mis meie maastike praegu kujundab. Valitsus tahab rajada uut suurt tehispinnavormi - Rail Balticut oma tammid, sildade, kaevete, juurdepääsu- ja teenindavate teedega. Ehitus eeldab kruusa- ja liivakarjääride ning paemurdude laiendamist ja uute avamist.

Eesti Looduskaitse Selts on Jaan Eilarti eestvõttel pidanud pool sajandit oluliseks maastikuhooldust ja -kujundamist. Me soovime, et lisaks majanduslikele teguritele arvestaksime ka asjaolu, et meie ümbrus näeks inimese kodukohana välja ning annaks võimalikult paljudele loomadele ja taimedele elu- ning kasvukohti. Siis võime öelda, et elame rikkal maal – elurikkal.

Neid põhimõtteid tuleb silmas pidada ka üld- ja detailplaneeringuid koostades, veel enam ellu viies.

Mida väärtustavad tulevased põlved?

Mitmeid poollooduslikke pärandmaastike, peaasjalikult puisniite säilitame praegu riigi toetusel. Ka tiike ja kiviaedu on taastatud ja rajatud riigi toel. Kui kaua riigi ja Euroopa Liidu toetusaha jätkub ei oska praegu küll keegi öelda. Kas järgmise põlve otsustajad väärtustavad sama, ei tea? Hoida saab seda, millega ollakse tuttavad ja harjunud, kuid niitude metsastumine on sulgenud kauneid vaateid ja vaevalt neid nii pea keegi avab.

Mitmeid inimmõjuga maastikke me peame endale omaseks ja püüame neid säilitada ning pärandada järeltulijatele. Eesti Looduskaitse Selts on algatanud selleks rahvusmaastike valimise. Välja pakutuga sai tutvuda Maalehe vahendusel.

Tajutavas ümbruskonnas on palju üksikobjekte, mida võib maastikul võrrelda pitsiga rõivastel. Neist silmapaistvamad on võetud loodus- või muinsuskaitse alla. Kaitse alla võetud looduse üksikobjektiks võib olla silmapaistev või haruldane puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, astang, paljand, koobas, karstivorm või nende rühm. Seaduse järgi peab maaomanik tagama juurdepääsu kaitstavale looduse üksikobjektile, kui see ei asu just õuemaal.

Juurdepääs võib olla takistava tara puudumine, kuid ka maaomanik võib muuta raja kaitstava objektini paremini läbitavaks, rajades purdeid või täites madalamaid kohti, avada vaateid, luua puhkevõimalusi pinke paigaldades või lisada teavet viitade ja tahvlitega.

Kui kaua riigi ja Euroopa Liidu toetusaha jätkub ei oska praegu küll keegi öelda. Kas järgmise põlve otsustajad väärtustavad sama, ei tea?

Eesti Looduskaitse Selts tunnustab maaomanikke, kes on teinud tööd ja näinud vaeva meie ühise rikkuse paremaks kasutamiseks ning on talunud neile pandud kohustust.

Maastikuga ja seal oleva pärandiga saab tutvuda liikudes. Eestis on rajatud hulga matka- ja õpperadu. Neist enamus on avalikul maal, kuid sageli need läbivad eramaid. Tunnustust väärivad ka maaomanikud, kes on muutnud rajad paremini läbitavaks.

Avalikult kasutatava veekogu kallastel on kõigile viibimiseks ja liikumiseks kallasrada. Eriti oluline on see veekogul liikujale, kes saab vajadusel randuda, hoida oma paati või muud sõidukit ja varustust kaldal. Kuid kallasrada on oluline ka ükskõik mis põhjusel veekogu äärt pidi liikujatele.

Esita tunnustust vääriv kandidaat!

Eesti Looduskaitse Seltsi osakonnad on teinud mitmeid ettepanekuid tunnustada maaomanikke, kes on teinud meie ühise rikkuse kättesaadavaks paljudele.

Ootame Maalehe lugejatelt ettepanekuid maaomanike kohta, keda võiks esile tuua ja kelle tegevust looduse hoidmisel võiks tunnustada. Palume esitada maaomanike nimed ja elukohavallad ning nende tegevuse lühikirjelduse.

Ettepanekuid Eesti Looduskaitse Seltsile saab esitada maailma keskkonnapäevani ehk 5. juunini e-posti aadressile [e-mail] või kirja teel Koidu 80, Tallinn 10139. Täiendavat informatsiooni saab telefonilt 53498109 Arvo Veskimets.

Maaomanike tunnustamine toimub 16. juunil Türil Jaan Eilarti 85. Juubelile pühendatud konverentsil „Inimene, ökosüsteem ja kultuur“.