ARGO IDEONI KOLUMN | Eesti valitsuse eriline russofoobia on lihtsalt müüt
Eesti ei ole esinenud mingisuguste eriliste Venemaa-vastaste avalduste või sammudega, mis langeks välja Lääneriikide üldisema poliitika kontekstist.
President Kersti Kaljulaidi intervjuu Eesti populaarseimale venekeelsele raadiokanalile Raadio 4, mis hiljuti ilmus raadio veebisaidis ka kirjalikul kujul, venekeelsena, tõi kaasa reageeringu Venemaa saatkonnalt Tallinnas. Kaljulaid vastas küsimusele, kas ta on valmis lisaks (hetkel käimasolevale) Ukraina visiidile külastama ka Moskvat: „Ma ütlesin väga selgelt, sealhulgas vene ajakirjanikele, et kui piirileping saab ratifitseeritud, ma olen kahtlemata valmis ka sõitma Moskvasse ja selle eest tänama.“
Raadio 4 küsimus: „Kas oleksite valmis kohtuma ka president Putiniga?“ Kaljulaidi vastus: „Loomulikult. Ratifitseerimise protsess ei toimu ju tema osavõtuta.“
Eesti-Vene kohtumiste ajalugu
Selles Eesti presidendi vastuses ei sisaldu ju midagi ootamatut. Eesti riigipead on varemgi käinud nii Moskvas kui mujal Venemaal ja kohtunud seal ka ametisolevate presidentidega. President Arnold Rüütel meenutas alles hiljaaegu ka Maalehe usutluses seda, kuidas ta 2005. aastal Moskvat külastas, ning president Vladimir Putin liitus tema ja patriarh Aleksius II piduliku lõunaga Kremlis.
Tegemist on Eesti-Vene suhete ajaloos kahtluseta väga huvitava episoodiga, kuna president Putin ja ametisolev Eesti riigipea pikemalt vestelnud rohkem teadaolevalt pole. „Meie jutuajamine ei olnud poliitikast, vaid usuküsimustest ja usu mõjust inimese vaimsele maailmale,“ meenutas Rüütel selle kõneluse sisu.
Ka järgmine Eesti president, Toomas Hendrik Ilves külastas Venemaad korduvalt. 2007. aasta aprillis, vahetult enne pronksiööd, käis Ilves Moskvas ekspresident Boriss Jeltsini matustel ning leinavastuvõtul Kremli suures palees vahetas mõned saksakeelsed sõnad ka president Putiniga – sellest, et on valmis kohtuma ja Eesti-Vene suhteid arutama.
Järgnenud pronksiöö aga tõmbas igasugusele suhete pingelõdvendamisele kriipsu peale. Kui aga Vene presidendiks valiti Dmitri Medvedev, leidis 2008. aasta suvel, enne Vene-Gruusia sõda, aset Ilvese kohtumine Medvedeviga Hantõ-Mansiiskis. Jällegi, edasised sündmused tõmbasid suhete positiivsele suunale kriipsu peale.
Ning piirilepinguga juhtus tegelikult samamoodi. Ei ole mõtet siinkohal hakata vanemat ajalugu meenutama, kuid leppe teistkordne allkirjastamine leidis aset Eesti ja Vene välisministrite poolt Moskvas 2014. aasta algul sellisel hetkel, kui Ukrainas juba käis Maidani revolutsioon. Kiievi võimuvahetusele järgnes Venemaa poolt Krimmi hõivamine ja annekteerimine, mis mõisteti läänemaailma poolt hukka. Selles kontekstis olnuks väga üllatav, kui Eesti-Vene piirilepe kohe hoogsalt jõustamise poole oleks liikunud.
Niisamuti ka nüüd. Inglismaal Salisburys toimunud keemiarünnak tekitas olukorra, kus Lääneriigid ei saanud jätta toimuvat reaalse vastuseta. Selles kontekstis saadeti erinevatest riikidest välja Venemaa diplomaate, sh ka Eestist. Aga pidada seda mingisuguseks eriliseks Venemaa-vastasuse näiteks on täiesti ülearune.
Ometi teatas Venemaa saatkond Tallinnas sotsiaalmeedias, et piirilepe on Eesti-poolse russofoobse retoorika taga kinni.
Mida Moskva taotleb?
Uudisteagentuur TASS avaldas juba tänavu veebruaris pikema intervjuu Venemaa suursaadikuga Eestis Aleksandr Petroviga, kus too kirjeldas Eesti-poolset väidetavat russofoobiat kui "eelkõige Eesti võimude poliitikat ja retoorikat".
Muu hulgas nimetas Vene diplomaat sellise retoorika kandjana KAPO aastaraamatut, ning usutluse lõpuks ütles, et "ükski tõsine poliitik Läänes ei usu aktiivselt levitatavatesse müütidesse Vene sõjalisest ohust". Suursaadik tõi Eesti-Vene suhete madalseisu põhjusena ka Venemaa-vastased sanktsioonid ja NATO väeüksuste Eestisse paigutamise.
Sellise vaatenurga järgi oleksid Eesti-Vene suhted ilmselt pilvitud, kui meie ametkonnad laseksid Venemaa eriteenistuste kaastöötajatel Eestis rahumeeli tegutseda, ning kui Eesti kiidaks heaks Venemaa poolt rahvusvahelise õiguse vastaselt ja Venemaa enda poolt sõlmitud kokkuleppeid eirates osa naaberriigi territooriumi enda külge liitmise. Kui taolisi asju aga ei juhtu, siis on tegemist Eesti võimude poolse russofoobiaga.
Ilmselt oleks siinkohal ainet mõtiskleda, kas nõutav hind piirilepingu eest ei ole liiga kõrge? Sellise poliitikaga oleks Eesti sisuliselt muudetud Venemaa satelliidiks, nagu vanasti sotsialismileeri ja Varssavi pakti osalised olid Nõukogude Liidu satelliidid.
Kui Eesti tegeleb oma julgeoleku kindlustamisega, võõrriikide spioonide tegevuse tõkestamisega oma seaduste piires, ei tunnusta jõuga naaberriigi küljest sobiva tüki endale võtmist – mis eriline russofoobia see on? Iga enesest lugupidav riik käituks samal viisil.
Eesti huvides kindlasti oleks see, kui meie suure naaberriigi poliitika muutuks ja oleks võimalik reaalne suhete ülessoojenemine Venemaa ja läänemaailma vahel. On aga selge, et pall Eesti-Vene suhete parandamiseks on ikkagi Venemaa käes.
Eesti-Vene piirilepingu jõustamine oleks selleks üks esimesi mõistlikke samme. Seda ei saa isegi pidada eriliseks vastutulekuks Eestile, sest meiega Euroopa Liidus ja NATOs sarnast välispoliitikat ajav Läti ja Venemaa ju omavad kehtivat piirilepet.
