Eesti teadlaste uuring: D-vitamiini puudus noorte meeste organismis on arvatust tunduvalt suurem
D-vitamiin on viimasel ajal tõusnud suurel kiirusel teadusmaalima huviorbiiti. Miks? Tegemist on väga omapärase biokeemilise ühendiga, mis kvalifitseerub tavapäraselt vitamiinide hulka, kuid mille toime on iseloomulik hoopis hormoonile.

See tähendab, et võrreldes enamike vitamiinidega on D-vitamiini avaldatud toime hoopis võimsam ja mitmekülgsem ning haarab mitmeid organsüsteeme.
Kui varem arvati, et D-vitamiinil on oluline roll vaid luukasvus, siis viimaste uuringute järgi on leitud toimepunkte praktiliselt kõigis keha kudedes. See tähendab, et loodus on mingil põhjusel need sinna ehitanud. Nüüd tekivad küsimused – miks ja kas meil on oluline sellele tähelepanu pöörata?
Inimese arengus toimub eriti intensiivne kudede ja organite kasv lapse ja noorukieas. See on periood, kus puudujääke korvab noor organismi kõrge taastamisvõimega, mis keskeaks oluliselt langeb.
Pikaajaline organismi ülesehitusmaterjalide defitsiit avaldub lõpuks väiksemal või suuremal määral kehaliste vaegustena. Näiteks kuuluvad nende hulka autoimmuunsed haigused – diabeet, otseoporoos ehk luuhõrenemine, ägedad ülemiste hingamisteede infektsioonid (gripilaadsed nähud), depressioon jpm. Eraldi peab tooma ka välja füüsilise töövõime languse sõduri baaskursuse ajal, mis leiti kehalise töövõime uuringutes Eesti Kaitseväe ajateenijatel.
D-vitamiini defitsiidi põhjused
Miks meid huvitab just D-vitamiin? Tegemist on vitamiiniga, mille olulist puudumist ei ole võimalik täies mahus kompenseerida ka reguleeritud toitumisega.
Selle pikaajaline defitsiit ei pruugi avalduda koheselt tervisehäiretena, töövõime või koormustaluvuse langusena. Näiteks sõduri baaskursuse läbimise ajal teostatud uuringu andmed näitasid D-vitamiini defitsiidi väga kõrget levimust Eesti ajateenijate seas. Baaskursuse läbimisega seotud märkimisväärsete kehaliste koormuste taluvus oli neil aga vaatamata sellele võrdlemisi hea, mis avaldus nende organismis tervise ja töövõime puhul selgelt positiivse toimega füsioloogiliste kohanemisreaktsioonidena.
Nooremas eas on terviseprobleemid harvad ning seetõttu ei pöörata tähelepanu ka madalatele vereseerumi D-vitamiini väärtustele. Aga peaks pöörama!
Loodus on seadnud nii, et ultraviolettkiirguse (UV-B) ülesandeks on toota otsesel kokkupuutel katmata nahaga D-vitamiini eelühendeid. Seega on vitamiini piisav teke ainumõeldav küllaldase päikesevalguse ja katmata naha olemasolul.
Eestis Tõravere füüsikute poolt mitmete aastate vältel tehtud mõõtmistulemused näitavad, et piisavalt kõrge UV-B tase tekib kusagil mai alguses-keskpaigas ning kestab kuni septembri alguseni-keskpaigani. Umbes neli kuud kaheteistkümnest on meil lootus looduslikule D-vitamiini tekkele, kuid ka seda tingimusel, et inimene on kontaktis päikesekiirgusega.
Tüüpiliseks takistuseks piisava reservi tekkeks on ilmastik ehk pilvised päevad, liigselt kattev riietus, kõrge vanus, suur füüsiline koormus, rasvumine ja oluliselt muutunud elustiil, võrreldes meie esivanematega.
Tänapäevased tööd ja tegevused on päevasel ajal enamasti siseruumides ja kontakti päikesega väheneb veelgi. Seega, on D-vitamiini madalad väärtused Põhjamaades elavate inimeste vereseerumis seletatavad, kuid sarnaseid probleeme on kirjeldatud ka lõunamaades, kus päikesekiirguse saadavus on kordades parem, kuid ikkagi esineb defitsiiti. Ka seal on probleemiks pikaajaline töö päevasel ajal siseruumides!
Eestis on selle teemaga aastast 2006 tegelenud dr Mart Kull Tartu Ülikooli sisehaiguste osakonna uurimisprojektide raames. Tema uuringurühmades osalesid valdavalt tugevalt heterogeensete käitumismudelitega vanema eagrupi inimesed. Läbiviidud uuringuid ei hõlmanud pikaajalisi perioode ning kontrollitud toitumist. Seega, arvestades varasemaid kogemusi, võime tõdeda, et teadmised hetkeseisust Eestis nooremaealiste populatsioonis on selgelt puudulikud.
Ajateenijad kui riskigrupp
Kas siis vanuses 19-25 ajateenijad on kõrgendatud riskiga rühmas või mitte? Lühidalt vastates – jah, on küll! Sest varasematel aastatel puudus selge ülevaade selle earühma vereseerumi D-vitamiini näitajatest.
Aastatel 2014-2017 korraldasid Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja KVÕÜA sõjameditsiini ja katastroofi keskuse uurijad kolmefaasilise teadusuuring Kuperjanovi Üksiku Jalaväepataljoni ajateenijate peal, selgitamaks välja meie noormeeste seisund. Uurimisetapid olid järgmised:
- 2014 november - 2015 mai, sügisese värbamise D-vitamiini näitajate hindamine;
- 2015 juuli - 2016 mai, suvise värbamise D-vitamiini näitajate hindamine;
- 2016 november - 2017 mai, sügisese värbamise D-vitamiini manustamisega projekt.
Uuringu esimeses kahes faasis hinnati noorte meeste loomulikku D-vitamiini depoode suurust ja käitumist aastaaegade rütmis. Viimases faasis hindasime Eestis sel hetkel lubatud maksimumannuse (1200 toimeühikut ehk TÜ) D-vitamiini manustamise mõju ajateenijatel. Kokku osales esimesel kahel etapil 193 ja kolmandal etapil 53 ajateenijat (26 D-vitamiini rühmas ja 27 platseeborühmas).
Graafikutel on selgelt näha, kuidas mõlemas uuringuetapis toimub sügis-kevad suunaline D-vitamiini langus. See näitab, mismoodi organismi kasutab süstemaatiliselt reserve ning märtsiks jõutakse avitaminoosi piirile. Sealt on aga veel umbes 1,5-2 kuud piisava päikeseintensiivsuseni ehk loomuliku tootmiseni.
Teine oluline näitaja on kõigis uuringuetappides normiväärtuste väga madal esindatus. Väike osa uuritavatest ületab normiväärtused juulist-oktoobrini, kuid kogu rühma kokkuvõttes jäävad keskmised väärtused alla normi.
Kolmanda uuringu tulemused on esitatud joonisel 2. Selles võrreldi kahe uurimisgruppi andmed, kus sügis-talvisel perioodil ühe grupi ajateenijad manustasid igapäevaselt D-vitamiini (üks kapsel, 1200 TÜ) ja teise grupi ajateenijad said platseebo kapsli (platseebogrupp). Kõigi uuritavate ajateenimise koht ning tingimused olid samad.
Selle uuringu tulemusena järeldati, et platseebogrupi andmed olid sarnased eelnevate uuringutega, kusjuures kõik näitajad D-vitamiini kohta seerumis olid normist madalamad ja lähenesid avitaminoosinäitajatele. Samas selles grupis, kes tarbisid D-vitamiin 1200 TÜ-d, olid keskmised näitajad selgelt kõrgemad, kuid normiväärtusteni ei küündinud.
Mida uuringutest järeldada?
Kolme uuringu tulemusena võib järeldada, et Eesti noormeeste D-vitamiini näitajad vereseerumis on selge sesoonse kõikumisega ning mõjutatud päikesekiirguse kättesaadavusest ja seetõttu on näidustatud minimaalselt 1200 TÜ D-vitamiini lisatarbimine.
Tendents, kus sügisesed kõrgemad näitajad kevadeks langesid, on vastavuses teiste uuringutega Norras ja Suurbritannias. Kõige probleemsem leid oli valdav väga madalate näitajate esinemine vereseerumis (< 25 nmol/l), mis näitab avitaminoosi. Ka suvised madalad näitajad olid meile üllatuseks.
Kokkuleppelist normi (75 nmol/l) esines kõigi uuritavate hulgas väga vähe. See viitab väga vähesele päikese ekspositsioonile ning tavatoidust saadavale D-vitamiini väga madalale osakaalule.
Kokkuvõtteks, Eesti tingimustes on 19-25 aastastel noormeestel D-vitamiini „looduslik“ sisaldus vereseerumis madal ja 1200 TÜ D-vitamiini manustamine ei ole piisav kokkleppelise normi saavutamiseks. Kindlasti vajab see teema veel jätku-uuringuid, et leida probleemile parim lahendus ning anda nooremale põlvkonnale võimalusi hilisemate tervisehäirete ennetamiseks.