REISIKIRI | Kuidas tuhanded grusiinid veganite kiuste mägedes lambaid ohverdavad

Lõuna-Osseetia piiril seisva kloostri juurde kogunevad juba aastasadu tuhanded grusiinid, kes teevad mudase mäe otsa palverännaku, ohverdavad püha Jüri meeleheaks lambaid ning peavad maha korraliku peo.

Selle eest, et ma Gruusias robustsele Lomisoba festivalile sattusin, tuleb tänada Thbilisi veganeid. Aktivistid olid veriste lammaste piltidega parlamendi ees möödunud nädala esmaspäeval, mil paganlike ja õigeusklike sugemetega festivalini jäi veel kaks päeva aega.

Gruusia ainsas vegan-kohvikus Kiwi kogunevate liberaalsete mõttekaaslaste soov on, et loomade ohverdamine seadusega keelataks. Eelnõu olla poliitikute sahtlis juba olemas, kuid vajavat vastuvõtmiseks rahva häält.

Kohalikku Lomisoba püha tähistatakse seitse nädalat pärast lihavõtteid kolmapäeviti. Põhja-Gruusias Lomisa kiriku juures rituaalse lambatapu korraldamise juured ulatuvad pärimuse järgi tuhande aasta tagusesse aega. Kristlikul Gruusia ühiskonnal ei tohiks paganliku loomade ohverdamisega põhimõtteliselt mingit seost olla, ent tuhandete õigeusklike jaoks on lammaste ohverdamiseks kokku tulemine kui palverännak, millel iga aasta osaleda.

Mind aaterahvas köidab, mistõttu oli mul veganitele mõned harilikumad ja üks teravam küsimus. Nimelt väitsin, et kui kõik peaksid söödava looma ise tapma või tema tapmise lähedal seisma, oleks maailmas palju rohkem taimetoitlasi. Kas "põlve otsas" lamba tapmise puhul ei teadvusta inimesed looma kannatusi hoopis rohkem ning kas see pole tapamajast poodi jõudva anonüümse liha söömisest parem?

"Ükski tapmine pole parem kui teine," ei lähe minu provokatsioonidega kaasa noor aktivist Natia Kvantaliani. Oma idees veendunud naine osales ka esimesel lammaste ohverdamise vastasel protestil neli aastat tagasi. Ta räägib, et 21. sajandisse seesugune võigas festival lihtsalt ei sobi.

Kuigi veganite argumendid lähtuvad loomade heaolust, siis ütleb Kvantaliani, et nende eesmärki toetab ka hulk noori-vanu kodu- ja välismaal ning ka paljud usklikud, kelle sõnul Gruusia ühiskonnaga kokku kasvanud õigeusk ohvriande ei nõua.

"Kui patriarh Ilia II lammaste ohverdamise maha laidaks, siis sellest piisaks, sest tema sõna maksab," ütleb aktivist. "Kuid ta on vältinud sel teemal sõna võtmist."

Jään üksi

Võimalus Gruusias veganite sõnade järgi "keskaega minna" ja soov mägesid näha tekitasid minus vastuolulise festivali vastu kohe huvi. Paraku selgus järgmise päeva õhtuks, et kõik peole sõitvad grupid on juba täis või jätavad vihmasadude tõttu mineku ära. Vihm muutvat ohverduspaigani viiva mäenõlva libedaks ja kogu ülejäänud maa mudamülkaks. Lomisoba festivaliga olevat nii, nagu meil jaanipäevaga.

Samuti polnud Lomisobale tulemisest kuigi vaimustatud minu kohalikud sõbrad ja tuttavad, keda lambatapp ei vaimusta. Kuna mülkad ja sõpradepoolne hukkamõist muudavad potentsiaalse palverännaku ja loodetava hartšoo veel erilisemaks, siis sõidan kolmapäeva varahommikul ikkagi kohale, abiks marsruuttakso, mis täpselt rahvapeo südames ummikusse takerdub.

Hall ja mudane

Rahvapeole autode, perede ja lammastega tulnud grusiinid on mägedevahelises orus asuva tee mitme kilomeetri ulatuses kinni parkinud. Paljud seltskonnad on kohale tulnud eelmisel õhtul ning püsti pannud telgid ning saiast, lihast ja veinist lookas pidulauda vihma eest varjavad katused.

Olemine on mäe jalamil asuva kiriku juures hallivõitu. Palju lambaid on juba tapetud, aga mõned kõnnivad veel ustavalt koos omanikega kirikule kolme sümboolset ringi peale. Sõnadest paremini annavad hommikuse meeleolu edasi paar pilti.

Rahvahulk on kogunenud mägedevahelisse orgu ehitatud kirikusse ja selle lähistele, kuid õige palverännaku sihtpunkt on püha Jüri mungaklooster, mis on ehitatud 2300 meetrise mäe tippu – kohta, kus kunagi suri pull, kes ühe müüdi järgi pärslaste juures vangistuses olnud mägilased koju tagasi juhatas. Seal asub ka imettegev rauast kett, mida kõik kaela tahavad panna.

Ka alumise kiriku tornist jookseb üks kett alla. Selle võivad kaela panna need, kes mäkkeronimist ette ei võta. Enamik lambapidajaid lasevad oma voona või kana nülgida all, kuid pühendunud võtavad lamba kukile ning veavad ta õigeks kõrgema väe meeleheaks üles kloostri juurde.

Lamba õnnistaja saab rikkaks

Kiriku kõrval kohtan esimest lahket grusiini, täiskasvanud lastega pealinnast peole sõitnud Nanat. Luiskan talle igaks juhuks, et olen luterlane, mitte keskmine usuta eestlane. Selle peale õpetab ta mind õigetpidi risti lööma ning annab mulle käekotist kolm viilu magusat kooki ja ühe keedumuna. Tema õigeusklik põhimõte on ära anda kõik, mis ära anda saab.

Eemal lõkke ääres istuvad grusiinid näitavad lahkelt, kuidas neil supp pajas keeb ja teine seltskond demonstreerib perepea nülgimisosavust. Ei saagi täpselt aru, kas ohverdatud lambast midagi jumalale ka jäetakse. Liha süüakse ära ning pead ja soolikad veetakse veoki kastis minema.

Selles videos õpite, kuidas käib lamba ohverdamine - teete kolm tiiru ümber kiriku, lasete looma küünlaga kõrvetada, viite ta tapale ning teete kõigiga põsesuudluseid.

Lamba küünlaga õnnistajale kingitakse rikkalikult veinikanistreid ning saia. Samuti saab oma osa noamees, kes iga viie minuti tagant järjekordsel lambal pea otsast lõikab. Veri imbub maasse, osa voolab jõkke, ning veoauto kast on juba hommikul kell kümme lambapäid ning soolikaid täis.

Grusiinid, kes on ametliku osa läbinud ehk kirikutornist langeva keti kaela pannud ning küünla süüdanud, hakkavad vaikselt veini jooma.

Mudasesse mäkke

Kuna paistab, et keegi veel küpsetatud lammast ei paku ja niisama seismiseks on ilm külmavõitu, hakkan ajaviiteks mäkke ronima. Mäe kõrgusest pole mul siis veel aimugi, kuna nähtavust piirab udu. Kuigi matkariideid mul pole ja ilm on kehv, usun, et jõuan tasa sõudes kohale.

Õnneks on pea kõigil jalas suvalised ketsid, ma pole ainus. Rahvaüritusele tulles ei pandagi mägironimisvarustust selga ning kõige õigemad palverändurid läbivad teekonna paljajalu.

Peagi muutub mäejalami rohetav kallak kitsaks järsult tõusvaks mudateeks ning vastu tulevad räpaste riietega inimesed purustavad kolme tunni pikkuseks kujunevast mäkketõusust kõik illusioonid puhaste riietega pääsemisest.

Mäkketõus on kannatuste rada, kus inimesed kukuvad, nutavad, määrduvad, naeravad, ronivad ja löövad aeg-ajalt risti ette. Enamik rühivad lihtsalt edasi, targematel on toigas, mõni kannab lammast, teisel on käes kukk ja mõnel sülelaps. Paljud rändurid paistavad seesuguseks katsumuseks liiga vanad, kuid tahavad ikka mäetipus elavaid munkasid näha.

Helgematel hetkedel on vaade alla orgu ilus ning keegi jagab teistele leiba, kuid nukramatel hetkedel veavad tublid päästjad mõnd väsinud palverändurit kanderaamil mäest tagasi alla. Õhk muutub tuntavalt hõredamaks ja temperatuur jahedamaks. Särk ja pintsak pole mägironimiseks kõige sobivamad.

Matkal kogetud hingelistesse läbielamistesse laskumata ütlen, et jõudsin lõpuks tippu nagu enamik teisigi. Veider oli see, et erinevalt linna asfalditurismist ei hakanud mäkke ronides ega selle järel jalad üldse valutama. Kui palav päike oleks lagipähe paistnud, oleks kaheksakilomeetrine matk olnud sombusest ilmast ning külmast ja mudast ilmselt hullem.

Vahest motiveeris mindki võimalus imettegevat ketti katsuda, kuid selleni ma ei jõudnud. Kui nägin, et püha ruumi üritasid korraga kolmest suunast tungida sajad inimesed, siis loobusin.

Kõik grusiinid ei oskagi laulda

Läbikülmunud ja näljase turisti kutsus okupeeritud Lõuna-Osseetia territooriumil oleva kivist laua juurde üks lõbus seltskond, kes oli tipu vallutanud natuke varem. Kümnekonna aasta eest sõjas osalenud toostimeister pani mind kohustuslikus korras tooste lausuma ning teenisin väidetavalt südamest tulnud toostidega välja pealinnast tulnud sõpruskonna vankumatu austuse.

Lisaks sümboolsele tša-tšale sain haugata nende laual olnud vorsti ja musta leedu leiba, mida müüakse enamikes Gruusia toidupoodides. Panin omalt poolt lauale teraleiva ning demonstreerisin Baltimaade sümbolit, merevaigukivikestest käepaela. Lambaohverdajaid seltskonna seas polnud, pigem tõmbas neid võimalus kokku saada, mäkke ronida ja omavahel nalja visata. Kiriku kõrval lammaste tapmine neile väga peale ei läinud.

Järgnevas videos näete mudast laskumist, lauluoskuseta grusiinlannat ning seda, kuidas mägilased tantsivad:

Alla ronides udu hajus, ning võis näha, et varem tallatud mudaraja asemel oleks saanud paljudel juhtudel ka murule põigata. Ühtlasi sai päikesepaistes nähtavaks mägede ilu ja palveränduritel, kes paistsid ainult grusiinid olevat, läks meeleolu järjest rõõmsamaks.

Kui olin kehvasti laulvalt tüdrukult laenatud keelpilliga väikese etteaste teinud, tekkis mulle sõpru üha juurde. Näiteks ustav semu Ika, kes küll vene ega inglise keelt ei osanud, ent tundis rahvusvahelist käe surumise ja ühe silma pilgutamise kommet. Seda tava harrastasime iga kord, kui üksteisest mööda juhtusime matkama.

Lammaste massilisest tapmisega võrdväärselt traagiline oli minu jaoks see, et mäest alla jõudes kaotasin silmist head tipust leitud sõbrad. Süüdi oli see, et lootes lambaliha maitsta, läksin kutse peale mingisuguste grusiinide piknikulauda. Liha oli otsas, kuid leidsin hea inimese Davidi, vast kõige ehedama purjus grusiini, kelle tüütutest põsesuudlustest nägu hellaks jäi.

Kui esialgu meeldis tervele perele külalislahkeid grusiine mängida, siis muutusid kõik kained inimesed lõpuks kärsituks ning saatsid mu teele, sest abikaasade ja laste survel pakiti toidulaud kokku ja hakati kella viiest tagasi koju sõitma.

Ei soovinud lammaste tapaplatsile naaseda, mistõttu hakkasin jalutama Pasanauri küla suunas, kus tipust leitud sõprade suvila pidi olema. Tee katkes telgi juures, kust kostus klarnetimuusikat. Kui sisse astusin, sain hüüdnimeks Brat ning peagi läks tantsuks ja pidin kauemaks jääma.

Kui hiljem Pasanaurit läbival teel vanu sõpru ei näinud, polnud muud varianti, kui brattide väikebussiga Thbilisisse tagasi sõita.

Võite minu järeldust usaldada - püha festival oli eelkõige läbu. Poliitik, kes sellise rahvapeo lahutamatu osa vastu veganite survel astub, peab ikka väga julge olema.