Talvi kinnitusel pole aga siiani kusagilt külavahelt, kus alati ju keegi teab ja näeb, mis sünnib, välja tilkunud mingit infot, kuidas need praegu nii armsana näivad mõmmikud Saaremaale sattusid, miks nad inimesi ei karda ning kuidas loomahakatised siiani metsas hakkama on saanud. Kõik see on üks suur ja sügav mõistatus.

„Infot meil nende karupoegade kohta on, aga asja sisu ei tea,“ tõdeb ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, lisades, et fakte on teada vaid üks – see et loomad pole inimpelglikud.

„Tegemist on juhtumiga, mille kohta ei oska seletust anda. Kas looduse vingerpuss või kellegi kuri käsi? Ei tea. Samamoodi nagu see, kuidas sattus Saaremaale seakatk, kui Läänemaa sellest ometi puhas oli,“ räägib elupõline jahimees ja loodusetundja.

Tema sõnul Eesti Jahimeeste Selts kohvipaksu pealt ei ennusta ning sestap ka väikeste mesikäppade senise elu kohta mingeid oletusi teha ei soovi.

Mõistlik küttimine hoiab hirmutunnet

Küll aga selgitab Lillemäe, et inimpelgus antakse kiskjatele, sealhulgas ka karupoegadele emapiimaga kaasa. Karu paikneb toitumisahela tipus, ta teab, et võib süüa kõike ja käia kus tahab, tema ainus hirm on küti püssitoru ette jäämine. Ja seda sünnist saadik – hirm inimese ees antakse loomalapsele emapiimaga kaasa.

Tegemist on juhtumiga, mille kohta ei oska seletust anda. Kas looduse vingerpuss või kellegi kuri käsi? Ei tea.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe

„Seda nimetatakse Yellowstone’i sündroomiks,“ ütleb Lillemäe ja selgitab, et kui maailma esimeses, Ameerikas asuvas Yellowstone'i rahvuspargis omal ajal karude küttimine lõpetati, hakkasid nad inimesi murdma. Sestap on suurkiskjate mõistlik küttimine selleks, et inimeste ja loomade kooselu maamunal sujuks, tema sõnul paratamatu.

„Jahimehed on kogu aeg rääkinud, et me ei pea kiskjaid vaenlasteks, aga sõprust pole nendega ka mõtet kultiveerida. Mõistlik küttimine hoiab ära keskkonnakahjud ja kodu- ning kariloomade murdmised,“ rõhutab Andres Lillemäe.

Tõnu Talvi loodab, et karupojad enam inimeste juurde ei ilmu ja keegi neid metsa otsima ka ei lähe. Mõmmikuid looduses juhuslikult kohates peavad inimesed nendest eemale hoidma. Kui aga tõesti mingid asjaolud, mis tegelikult ei ole vabandatavad – näiteks inimese edevus ja uudishimu või ka loomade toitmise soov – karud inimestega taas kokku peaks viima, siis transporditakse karupojad mandrile veelgi sügavamasse metsa.

„Selline plaan meil praegu on. See on ainus ja viimane võimalus anda neile pisut aega, et nad õpiksid looduses iseseisvalt toime tulema ja karuelu elama,“ sõnas Talvi. Lootus, et noored loomad karuelu omal käel selgeks saavad, on siiski üliväike ning sestap ta võimalike edasiste sammude peale praegu mõelda ei soovi. „Ei taha spekuleerida.“

Vaata ERR-i uudisteklippi koduõuele tulnud karupoegadest:

21. juuni õhtul Saaremaal ühe talu õuele tulnud karupojad on ERR-i vahendusel meediastaarideks saanud ning juba ka ülemaailmset kuulsust kogunud, jõudes Kanada teleuudistesse. Päästjad peletasid loomad küll metsa, kuid päev hiljem ilmusid nad sealsamas lähedal teise pere koduaeda ja toimetati taas päästjate poolt loodusesse – nii sügavale metsa, kui see Saaremaal üldse võimalik on.

Teadaolevalt elab saarel vaid üks, spetsialistide arvates nooremapoolne isakaru, keda aeg ajalt erinevates kohtades jahimeeste rajakaamerates ja autode pardakaamerates on nähtud. Vahepeal arvati, et talle on seltsiks kolinud teinegi mesikäpp, sest lühikese ajavahemiku järel nähti karu erinevais, üksteises üsna kaugel asuvais paigus, kuid kinnistust pole see siiski siiani leidnud.

JÄTA MEELDE!

Kui juhtud metsas karupoegi kohtama või peaksid nad taas ise inimeste juurde sattuma, siis ei tohi loomadele läheneda.
Selle asemel tuleb koheselt helistada häirekeskuse numbrile 1313. Nii annate karupoegadele võimaluse jätkata oma elu iseseisvalt suuremates metsades Mandri-Eestis.

Allikas: keskkonnaamet