Miks karistati tasuta bussisõidust ilmajäämisega ainult Kullamaa rahvast?

Kullamaa on tõenäoliselt ainus endine vald Eestis, mille inimesed tasuta sõita ei saa. Ei maakonnakeskusse Haapsallu, ei vallakeskusse Lääne-Nigulasse, ei Lihulasse ega Virtsu, ei Ristile, kus on lähim pangaautomaat, ei lähimasse suurasulasse Märjamaale, kus käiakse tegelikult rohkem, kui Haapsalus. Veel enam, Isegi Kullamaa kandi külade vahel on bussisõit tasuline.

Kuid see pole kõige hullem. Osa peatusi on liinidel, mis läbivad Kullamaad, ära jäetud ja nii peab ka invaliid kõmpida mõni kilomeeter sihtpunkti jõudmiseks, sest juhid vahepeal peatuda ei tohi, nagu nad väidavad.

Maavalitsused kaotati, siin pole enam kellegi käest küsida. Kõik ametnikud pühivad käed puhtaks, see pole nende rida, haldusreformist allesjäänud Läänemaa osas korraldatakse liiklust Tallinnast. Aga 21.juuli Lääne Elu andmetel soovitas Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus oma ametnikele ka sõiduplaane rahvale mitte jagada – liigne infotulv ajavat rahva segadusse. Muidugi, mis sa tohmidele tarkust jagad, nii kui nii nende mõistus selleni ei küüni.

Vägisi tekib tunne, et tahetakse luua veel kolmas Eesti. Vähemalt Kullamaa rahvale tundub nii, sest teised maainimesed Läänemaal saavad vähemalt maakonna piires ja oma vallavalitsusse asju ajama minnes sõita tasuta.

Küsimus pole selles, ka tasuta sõit on üldse hea lahendus? Küsimus on ebavõrdses kohtlemises maakonnas, kus võeti vastu otsus tasuta sõiduks. Retsiteerides kindral Lebedit, anti mõista, et Kullamaa rahva koht on paraski ääres. Valitsuse poliitika on muutunud ju naerväärseks. Naeruväärne poliitika – ebausaldatav valitsus.

Seni on ainuke kõrgem ametnik, kes Kullamaa inimeste muret mõistab ja on seda ajalehe veergudel välja öelnud, Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus. Aga vallavanem valitsuse vastu? Asi enam kui kahtlane.

See pole aga veel kõik „uue korra“ tingimustes. Üldise liikluseuutmise ajel on ka osa bussijuhte hakanud „uutmoodi“ töötama. Kullamaal on ilus bussiootepaviljon, kuid bussid peatuvad u 50 m eemal tee ääres.

Nii oli ka kolmapäeval 12. juulil Pärnust tuleva bussiga. Bussipeatuses istus 87aastane karguga naisterahvas. Bussijuht kindlasti nägi istujat, sest paviljoni seinad on läbipaistvad. Buss hakkas sellegipoolest liikuma, kuni keegi ta peatas ja aitas memme bussi juurde. Memmel endal polnud aimugi, et buss kuskil seisab. Mu abikaasa sõidab sama Pärnu bussiga tihti Kullamaale ja üks bussijuht lausa keeldub bussipeatusse sõitmast, kuigi abikaasa ta tähelepanu mitu korda sellele on juhtinud, ka vene keeles.

Milline on tulevik?