Uskumatu, aga tõsi: algab reis soojale maale — Eestisse

Laupäeval lõpetas Maalehe reisigrupp tiirutamise Šotimaal ja Inglismaal ning suundus koju läbi privaatlendudeks mõeldud terminali.

Viimane öö Yorki hotellis möödus peaaegu rahulikult — tuletõrjehäiret küll ei olnud, kuid kuna kõik aknad tehti tubades palavuse tõttu nii lahti kui vähegi võimalik, sadas öösel sealt mõnele aknaalauses voodis magajale vihma tekile.

See polnud siiski suur õnnetus, giid Heigo oli naljatamisi nagunii soovitanud, et palavaga on kõige parem magama minnes märg lina ümber keerata.

Suurem üllatus oli tulekul — selgus, et eelmisel päeval oli meie linnakesest üle käinud nii kõva äikesetorm, et ühistransport seiskus ning välja kuulutati inimestele ohtlik eriolukord.

Meie olime jõudnud Yorki peale tormi ning väljas jalutades kuulsime küll päästeautode sireene, kuid ohust ei saanud mõhkugi aru.

Viimast hommikut alustasime Yorki katedraali külastamisega ja need, kel oli veel jaksu jalgades, ronisid selle kõrgesse torni. Teised jalutasid hiiglaslikus hoones ringi ning imetlesid võimsaid vitraaže.

Kui hommikul Yorkis saime veel veidi vihma, siis järgnevaks päevaks oli sellega kõik. Keebid võis ära pakkida ja unustada.
Edasi viis sõit meid tiheda liiklusega teedele, suunaks Cambridge.

Kuulus ülikoolilinn oli rahvast murdu täis, eriti palju oli hiinlasi, kes laiade lainetena tänavaid endi alla haarasid.

Väike punt rahvast läks vaatama King’s College kabelit ja tasapisi selgus, et see oli tark tegu — esiteks oli müüride taga palju vähem rahvast ja rohkem ruumi ning loomulikult kabel ise väga uhke. King’s College kabeli poistekoor on väga tuntud ning nägime ära koha, kus nad tavaliselt kirikus laulavad.

Meeldiva üllatusena märkasime jõe kaldal paari lehma söömas ja kadestasime pisut neid, kes paatidega puudest varjatud jõel sõudsid, sest ilm kiskus üha palavamaks.

Ja siis ootas meid Stanstedi lennujaam. Võimalik, et sealse remondi tõttu sooviti meid teele saata privaaterminalist.

See tähendas kohvrite äraandmist pisikesel luksuslikul ootealal, kus olid äärmiselt viisakad ja lahked ametnikud, kiire netiühendus ja kuldsed ja hõbedased kujukesed siin ja seal pehme mööbli vahel. Selgus ka, et sellises peenes kohas keegi kohvreid ei kaalu ja lennukile viiakse need viiekaupa pisikesel kärul.

Ooteala mööbel oli luksuslik ning kuna meie tuleku eel oli puhvet kenasti ära koristatud, oli meil vaadata vaid peenelt sätitud vaagnat sidrunitega. Ühtki ostu enam keegi teha ei saanud ning kes lootsid osta töökaaslastele lennujaamast viimase hetke küpsiseid, saavad ilmselt neile selle asemel kodus vahepeal vohama hakanud kurke viia.

“Ja nüüd!” hüüdis giid Heigo gruppi lennuki poole juhatades. “Alustame lendu soojale maale! Eestisse!”

Ja nii me tegimegi.