ARVAMUSFESTIVAL | Kevadistel valimistel kuuleb palju metsajuttu – tuleb see sisuline või populistlik?

Läinud nädalavahetusel Paides peetud arvamusfestivalil toimusid laupäeval kaunikesti tulised jutuajamised nn metsaalal – kuulamas ja agaralt kaasa kõnelemas terve „saalitäis” rahvast. Teema puudutab kõiki, sestap arvatakse, et õige hoo saavad n-ö metsajutud sisse uuel aastal, kui Riigikogu valimised ukse ees.

Põletavad küsimused olid muidugi need, mis käisid raiemahtude ja metsa majandamise meetodite kohta, lisaks öeldi sõna sekka sellele, millisena soovitakse meie metsi näha saja aasta pärast ning mida oleks tarvis teha ja kuidas käituda, et olukord siis oleks vähemalt samasugune kui praegu.

Metsateemalised arutelud on just praegu omal kohal ka selle tõttu, et käimas on uue metsanduse arengukava koostamise n-ö esimene etapp, milleks on moodustatud neli töögruppi ja mille käigus keskkonnaministeerium loodab veel selle aasta sees kokku saada ja kirja panna peamise lähteülesande, mida siis saaks juba valitsusele kui arengukava koostamise vundamenti tutvustada.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ütleb seekordse metsanduse arengukava koostamise kohta, et see viiakse esmakordselt läbi sedavõrd laiapõhjaliselt, et aruteludesse on kaasatud kõik asjast huvitatud osapooled ning otsused tehakse Riigikogu tasandil. N-ö kaante vahele peaks metsanduse arengukava kuni aastani 2030 saama 2020. aastal.

Kokku tulnud inimeste seas valitses tuntavalt meelsus, et seniselt intensiivselt metsamajanduselt on vajalik üle minna säästvamale majandusmudelile.

Bioloog Tõnu Ploompuu seab aga kahtluse alla praeguses metsamajanduses väga levinud mõistete – metsa uuendamine ja uuendusraie lageraie asemel – paikapidavuse.

„Metsa kui ökosüsteemi ei ole võimalik uuendada. Uuendada saab puistut, kust me soovime pärast kätte saada võimalikult palju tselluloosi,” nendib Ploompuu. „Metsa uuendamine peab tähendama polüfunktsionaalset metsamajandust, mis on suunatud metsas leiduva puidu kvaliteedi tõstmisele.”

Keegi rahva seast võttis aga hoogu maha, kirjeldades, et tänapäeval pole väikemetsaomanikul oma väikese tööde mahu, väikese tehnika ja iga raiumisse mineva puu üksipulgi valimisega võimalik kuidagi konkurentsis püsida. Kokkuostjad-puiduvarujad nõuavad suuri mahtusid ning püsimetsamajandaja ei suuda nende nõudmistega kaasas käia.

Praegu näib, et metsanduse arengukava kureerivas asutuses lasub kogu protsess ühe ületöötanud ametniku õlul.

Tarmo Tüür

„Samas on meil olemas metsa majandamise hea tava, mis puudutab ka suurematesse otsustesse üldsuse kaasamist, aga selle juurdumine n-ö pärisellu võtab kaua aega,” nentis arvaja.

Ühest küljest kõlas arvamusi, et metsaküsimused peavad saama nn poliitilise debati oluliseks osaks, teisalt avaldati kartust, et kevadel eesseisvate valimiste üheks peateemaks muutubki metsaasi, aga paraku ei saa toimuma mitte sisuline arutelu, vaid kardetavasti annavad tooni populism, pealiskaudsus ja üldsõnalisus.

Mõne arvates on metsakaitsjad ja eriti tulihingelised raietegevuse vastased ennast avalikkuses defineerinud kui ohvreid, kellelt nende põline elukeskkond käest võetakse. Roheliste partei esindaja Aleksander Laane ütles selle peale, et väga vale on rääkida Eestis äärmuslastest, näiteks äärmuslikest rohelistest, sest keegi pole ju ennast veel otseselt puu külge sidunud, harvesteri põlema pannud ega kellelegi kallale läinud.

„Ja loodame, et seda ei juhtugi. Aga olen seda meelt, et alati on võimalik kokkuleppele saada kõigi huvidega arvestada, süüdistused ei vii kusagile,” resümeeris Laane.

Aga kus on Linda-Mari Väli?

Hääl rahva seast

Marku Lampi tegi veidi nõutuks, et kuigi ettepanekute tegemise võimalus on olnud juba mitme kuu vältel, tuleb arvestatavalt konstruktiivseid ettepanekuid rahva seast ikkagi suhteliselt vähe. Toomas Lemming Ambla metsaseltsist aga on kriitiline ning märkis, et valitsusasutustel on veel üksjagu arenguruumi, et küsimustele ja ettepanekutele kasvõi kolmekümne päeva jooksulgi vastata.

Kadri Lainas sõnumiagentuurist Akkadian peab oluliseks teavitustööd, tuues näite Soomaa rahvuspargi mailt, kus alguses oldi vastu igasugusele metsaraiele, aga hiljem aga saadi aru, et mingit raiet on vajalik teha ka rahvuspargis ja muidu kaitse all oleval alal, et seal see mets, mida soovitakse, säiliks.

Ühel hetkel kostus rahva seast küsimus: „Aga kus on Linda-Mari Väli?”. Tegemist on kodanikuorganisatsiooni Eesti Metsa Abiks ühe juhtfiguuriga, kes avalikkuses aktiivselt intensiivsete raiete vastu sõna võtab ning kelle allkirja leiab nii mõneltki protestipöördumiselt. Selgus, et vähemat laupäeva keskpäeva paiku Linda-Mari metsatelki kokku tulnute seas ei olnud.

Käime üksteisel külas!

Kadri Lainas

Ühte metsanduse alastest aruteludest juhtinud Anu Välba kuulas arvamusi siit ja sealt ning tõdes lõpuks, et metsandusdebatt kipub vägisi ühiskonda lõhestama. Eestimaa Looduse Fondi esindaja Tarmo Tüüraga leidis, et selles debatis või avalikes aruteludes ei eksisteeri ainult kaks osapoolt. Tema arvates ei ole nii, et on ühed, kes soovivad rajada tselluloositehast ja siis teised, kes on sellele vastu. Tüüri hinnangul on metsateemas otsapidi sees palju erinevaid osapooli, kellel kõigil mingid enda spetsiifilised soovid ja huvid. Samuti märkis Tüür, et senise uue arengukava koostamise käigus on looduskaitsjail siiski põhjust tõdeda, et nende silmis on keskkonnaministeerium tuntavas usalduskriisis.

„Praegu näib, et metsanduse arengukava kureerivas asutuses lasub kogu protsess ühe ületöötanud ametniku õlul,” märkis Tüür.

Kadri Lainas märgib, et meil on väga palju keskkonnasõbralikke ja ressursisäästlikke tööstusi, kus viimanegi kui puidukild leiab kasutamist ning kus säästetakse energiat ja loodust, millest paraku aga laiem üldsus midagi ei tea. Selleks on juba korraldatud ja kavas veelgi korraldada huvilistele ekskursioone neisse saeveskitesse, vineeri- ja liimpuidutehastesse, tehasemajade valmistajete töömaile.

„Käime üksteisel külas!” esitas Lainas üleskutse.