Heldo Korbe: enne saab see elu otsa, kui indiviid ärkab unenäost
Konstellatsioon kui grupimeetod võimaldab näha suuremat tegelikkust ja taibata, millised alateadlikud seosed ja dünaamikad mõjutavad meie inimsuhteid.
Selles meetodis on olulised rollimängud ja taaskehastamisvõimalused. Sõnade, kehakeele ja ruumipaigutuste abil leiab inimene juhendaja ning grupis olevate inimeste intuitsiooni abil vastused oma küsimustele.
Lukus tundekeha
Alateadvus mõjutab sageli kõiki inimsuhteid. Kehasse salvestuvad hirmud, mis võivad alguse saada ajast, kui laps on veel ema kõhus. “Lapsepõlves näevad kõik seda väikest keha, aga nad ei pruugi näha lapse sisemist olemust,” räägib Korbe. “Hirmutav on see, et kui keegi ei näe meid päriselt, võime panna oma tundekeha lukku.”
Alateadvusest tuleb tihti välja see raske ja valus osa, millega inimene ei soovi tavaliselt tegelda. Aeg-ajalt tundub, et teatud asjad juhtuvad ja inimesed kohtuvad juhuslikult, kuid Korbe sõnade kohaselt toodame me ise reaalsust – juhtuda saab see, mida me energeetiliselt lubame.
Me kiirgame välja oma lugu. “Näiteks lähed uuele tööle ja saad kõige raskemad tööülesanded,” toob ta välja. “Kui sa tahad midagi muuta, siis muuda iseennast. Ei saa muuta välist reaalsust!”
Inimene võib kergelt astuda ohvri rolli, sest teised tunduvad paremad ja targemad. Teadlikult saab muuta oma teadvuse seisundit, teha tutvust seni veel mitte kogetu ja mitte teada olevaga ning tuua see tavaellu.
Korbe soovitab püüelda oma elus kangelase tasandile.
“Tihti kipuvad inimesed mängima kangelast teiste lugudes, päästes näiteks oma vanemaid või partnerit,” märgib Korbe. Esmapilgul tundub oma loos kangelase rolli astumine keeruline, sest ohvri rollis on palju turvalisem – ei pea vastutama ega midagi tõeliselt ära tegema.
Kangelase rollis kannad vastutust iga teo ja sõna eest ega saa süüdistada teisi. Suures pildis tähendab see teadlikkuse läbi leppimist iseendaga.
“Meil on kasutusel kõnepruuk, et hing on haige või hing valutab, kuid pidevas segaduses on mõistus ja ego,” sõnab Korbe. “Isiksuse ja hinge ühendamine on raske, sest enamikul inimestel ei ole isiksus ja hing ühenduses. Enne saab see elu otsa, kui indiviid ärkab unenäost.”
Me tajume ennast ja reaalsust valdavalt füüsilisena. “Enne saab elu otsa, kui tuleb taipamine, kes ma olen päriselt,” lisab Korbe.
Tihti otsime ka paarisuhtes taipamist, tasakaalu ja selgust. Kuna elus on kõik pidevas muutumises, siis on vaja tasakaalu sageli teadlikult luua. “Kui ma olen harjunud, et inimene on kogu aeg selline, siis mõne muutuse korral tekib vastureaktsioon – ma soovin, et need asjad, mis teises inimeses mulle sobivad, jääksid samaks.”
Oluline on liikuda järgmistele tasanditele oma elus.
Vaprad koodimurdjad
Kuna me oleme seotud oma suguvõsaga, tuleb enda mõistmiseks mõista kõigepealt selle lugu. Tegu on suurema süsteemse tervikuga, kus igal liikmel on oma roll. Perekonstellatsiooni käigus ilmnevad alateadlikud seosed inimese ja tema suguvõsa vahel, nähtavale tulevad suguvõsa varjatud mõjud isiksusele ja tema elukäigule.
“Energeetikat mõjutavad ka abordid ja varakult lahkunud lapsed,” ütleb Korbe. “Järgmine laps võib sündida vanemate või vähemalt ühe vanema jaoks eelmise lapse kohale. Kui vanemad niigi ei näe oma last ja pealekauba näevad last eelmise lapse kehastusena, siis see on väikesele inimhingele väga raske kogemus.”
Vahel juhtub, et sünnib laps, kes julgeb vastanduda oma suguvõsa mustrile.
“Need on indiviidid, kes tulevad süsteemi ja julgevad seda muuta. Inimhing läheb vastuollu teatud dünaamikaga, aga kui tal õnnestub sellest läbi murda, siis ta tegelikult tõstab suguvõsa koodi,” kirjeldab konstellöör.
Ta toob välja teise äärmuse, kui lapsed mitteteadlikult lepivad oma vanemate mustritega. Lapsed panevad enda õnne ja eneseteostuse oma vanematest sõltuvusse, tekib nn lojaalsuskonflikt. Näiteks ei julge tütar olla edukas ja väljapaistev, kuna tema ema ei ole seda kunagi olnud. Need lapsed arvavad, et kui neil õnnestub oma vanemad ära päästa, siis õnnestub neil elada oma elu. Nii võib alles 50aastaselt taibata, et oma elu on jäänud elamata. Korbe toob välja selle, et varem või hiljem võib inimene jõuda selleni, et hakkab oma eelmise elu kogemust integreerima praegusesse ellu.
Kolm olulist seadust
“Me kõik samastume oma praeguse identideedi ja looga, sest ego peabki hoidma seda kehastust kõige olulisemana,” märgib Korbe. “On võimalik kohtuda kõigepealt oma hingega ja seejärel oma eelmiste kehastustega. Elu on suur nauding, kui oleme praeguses kehastuses õiges kohas.”
Igaüks peab tegelema iseenda tegelikkusega, arvestades seejuures inimsuhteid valitseva kolme seadusega: kuuluvus, hierarhia ning andmise ja saamise tasakaal. Kui keegi on sündinud süsteemi, siis tal on õigus sinna kuuluda.
“Mõnikord tõugatakse osa inimesi, näiteks joodikud või kurjategijad, süsteemist ehk suguvõsast välja,” tõdeb Korbe. “Järgmiste põlvkondade lapsed täidavad tühjaks jäänud kohad ning valitseb lõputu segadus.” Kuna korrapärase süsteemi aluseks on hierarhia, peab valitsema austus vanema põlvkonna vastu. Noored käivad kaasas tehnikasaavutuste ja uute trendidega, tehes sageli vanematele silmad ette.
Sellest tulenevalt viivad kõik isiksuse tasandi asjad, nagu näiteks eneseupitamine – mõtlemine, et olen targem kui vanem põlvkond –, energia paigast ära. Samuti ei tohi lapsed sekkuda ka vanemate suhetesse. Kolmandaks peab inimsuhetes ja üldse elus valitsema andmise ja saamise tasakaal.
“Me oleme saanud elu, aga ei ole oma elu võib-olla vastu võtnud. Inimene võib olla hinnanguline, viha ja trotsi täis,” ütleb Korbe. “Inimene on elu saanud, aga ta ei ela seda tõeliselt.”
Juhendaja tõdeb, et konstellatsiooni meetod ei ole mingi imetablett – võtad sisse, nii et kõik halb kaob ja head tuleb ainult juurde. Enesearengu teel kasvab teadmine, kuidas oma reaalsuse ning eluga siin ja praegu toime tulla.
