Janek Mäggi: Eesti, mis Sul viga on?
Ruhnlaste jaoks on eluküsimus ühendus mandri ja Saaremaaga, mida riik doteerib aastas 1 miljoni euroga. Valla enda eelarve on seejuures 2,6 korda väiksem – 380 000 eurot.
Valga ja Kohtla-Järve maadlevad tühjade korterite, täpsemalt tühjade kortermajadega, kus võib sees elada mõni üksik inimene. Aga inimene pole nõus oma kodu parema eluruumi vastu vahetama, kuigi linn seda pakub. Mis omakorda takistab tondilosside lammutamast.
Valgas pole mõtet rääkida praamiühendusest, Ruhnus tühjadest korrusmajadest.
Siiski on kaks teemat, mis on kõigis Eestimaa paikades samad. 11 maakonnavisiidi tulemusena tean, mida kohalikud ütlevad: tehke teed kruusavabaks ja andke tasuvat tööd, siis on kõik hästi.
Teede jutt puudutab kogu infrastruktuuri, sh internetiühendust. Selle tõrked häirivad maal elamist. Inimesed tõesti tahavad elada ka maal, elada inimväärselt ja mugavalt. Enamasti on kodanike soovid realistlikud ja riigil või vallal konti ei murra.
Kuid kõik ei ole siiski nii ilus. Sest kuidas sa lubad, et teeme kõik kohe korda, kui Eestis on 40 000 kilomeetrit teid ja tänavaid ning nt neljarealise maantee üks kilomeeter maksab 3 miljonit eurot?!
Kruusateede katmine on lihtsam, kuid üksnes teede korrashoiuks ja lappimiseks kulub aasta 163 miljonit eurot. Soovid on lihtsad, kuid aeganõudvad ja kulukad. Aastatel 2018-2021 annab riik kohalike omavalitsuste tulubaasi juurde 185 miljonit eurot. Kindlasti saab sealt võtta ka teehoolduseks.
Rahalt tuleb silt ära võtta
Juttu, et raha ei ole ja andke (valitsus siis) juurde, kuuleb muidugi ka, ja palju. Kuid enamik kohalikke juhte on nõus, et rohkem makse koguda ei ole mõistlik ning majanduskasv suuri hüppeid ei too. Tuleb olemasolevat nutikamalt kasutada.
Selleks on vaja valitsusel võtta omavalitsustele eraldatavalt rahalt ära ebavajalikud sildid. Vähem piiranguid ja rohkem otsustusõigust on õige tee, mis viib meid tõhusamale rahakasutusele lähemale.
Eesti elanike vajadused, huvid ja ootused riigi teenustele Eesti eri paigus on õigustatult erinevad. Kõiki teenuseid ei pea pakkuma üle kogu riigi, vaid seda võib teha vajaduspõhiselt piirkonniti. Kui Narvas on vaja tasuta eesti keele õpet, mida korraldab kohalik omavalitsus, siis Võrumaal ei puugi seda vaja olla. Aga ka Võru kandis on muresid, mida Ida-Virumaal ei ole.
Kurb, et 70 000 eestimaalast elab täna alaliselt Soomes, osade lastest on saamas soomlased. Enamik neist on läinud tööd otsima just Lõuna-Eestist ja teistest maakondadest, kus inimeste sissetulek on väiksem.
Kuid Leedu on ilma jäänud 1,3 miljonist inimesest, mida on isegi nende suuremat rahvaarvu arvestades üüratult palju. Chicagost on saanud suuruselt teine Leedu linn maailmas, Vilniuse järel, kirjutas hiljuti ajakiri Economist. Selle teadmise taustal on Eestil isegi hästi läinud.
Väljarände tõukejõud on esmalt madal sissetulek ning seejärel elukeskkonna probleemid. Inimesed liiguvad ikka sinna, kus on parem. Eestis Tallinnasse ja Soome, mujal maailmas lääneriikidesse ehk sinna, kus mesi on magusam.
Kogu maailmas soovib oma sünnimaa hüljata 700 miljonit inimest ehk 14% kogu maailma elanikkonnast. Kui praegu on maailmas 100 mõjukat suurlinna, kus kõik tahavad elada, siis paarikümne aasta pärast on ihaldusväärseid suurlinnu vaid 20, ennustavad analüütikud.
Inimesed tahavad koju tagasi
Trend ei ole mitte elu maal, vaid elu väga suures linnas. Raha kulub ja kleepub külge kohas, kus seda on kõige rohkem koos on. Ja võimalikult lähedal. Ning paraku on analoogse koondumise oht isegi miniriigi Eesti sees, kui me selle vastu ei võitle. Võib näida, et ka Tartu, Pärnu ja Narva on liiga väikesed, et seal keegi elada tahaks.
Me ei saa kuidagi takistada inimesi, kes soovivad paremat elujärge ning heaolu, seda otsimast. Kuid me saame lahendada ära vähemalt osa nendest probleemidest, mis inimesi oma kodu maha jätma sunnivad.
Töökohtade väljaviimise kava, mille eesmärk on 1000 riigipalgalist töökohta Tallinnast välja, on kritiseeritud. „Uus küüditamine!“ on kõlanud hüüatused. Ei ole. Eesmärk ei ole ju inimeste sundümberasumine, vaid töökohtade, eriti kõrgema palga ja rohkem teadmisi ning oskusi nõudvate töökohtade säilitamine kõikjal Eestis. Et inimesed ei peaks sunniviisil oma kodusid maha jätma, kuna lisaks pangakontorile on kodukülast või -alevist lahkunud ka riik.
Rootsis läks väljaviidud töökohtadega kaasa 25% inimestest. Võibolla see ongi piisav, et kompetents säiliks, kuid kohapeal tekiks töökohti juurde.
Sest nii uskumatu kui see ka pole, toimub vastupidine trend ikka edasi, vaatamata riigi teistpidisele poliitikale. Ikka on vaja jälle kuskil midagi tsentraliseerida ning see on kohe väga hädavajalik ja mõistlik mõte. Või vähemalt tundub otsustajatele nii. Mõistagi tuleb riiklike töökohtade ümbersuunamise kõrval toetada kohalikku ettevõtlust ning arvestada piirkondlike arengukavadega.
Eestimaal ringi liikudes olen mõistnud, et enamasti ei asu näiteks Viljandisse elama mitte uus-sisserändajad (inimesed, kellel pole seal juuri), vaid oma kodukohta tagasi tulijad. Lapsed, kes on käinud „linnas“ koolis või keskealised, kes on „linnas“ või ka maailmas raha käinud teenimas, kuid nüüd tahavad rahulikumat ja kõrgema elukvaliteediga elu, mida kodukoht pakub. Seepärast peavadki kohalikud omavalitsused mitte inimesi niivõrd kinni hoidma, kuivõrd tegema tagasi pöördumise võimalikuks. Aitama sellele kaasa. Innustama. Millest võib ollagi kõige rohkem kasu. Näitama maaelu võlusid ja perspektiivi.
Riik ja tema firmad koligu maale
Eesti haldusreform võib kodus paista teostatud valude ja vaevadega, kuid mujalt maailmast vaadates oli see imeline. Prantsuse riigihalduse ja eelarveminister Gérard Darmanin küsis kohtumisel, et kuidas te ometi sellega hakkama saite, et suutsite niivõrd palju konsolideerida ja omavalitsuste arvu vähenda? Prantslased tahaks ka, aga ei tea veel täpselt kuidas.
Prantslased plaanivad oma viiest suuremast metropolist (Pariisist Nizzani) sarnaselt Eestiga mitte ainult töökohti, vaid terveid riigiameteid välja viia. Tervikuna viimine ongi väga tark. Samuti peaksid riigiettevõtete kontorid asuma seal, kus nende töötajad. Eesti Energia peakontor võiks olla Ida-Virumaal ning TS Laevade oma kui mitte Virtsus, siis Kuressaares kindlasti.
Halduskorralduse tõhustamiseks võiks kohalike omavalitsuste arvu vähenda 79lt veelgi, nt 25-30ni. Reform loob mastaabiefekti, mis võimaldab vähem raha kulutada juhtimisele ja raamatupidamisele ning suunata uutele teenustele.
Saaremaa eeskujul on maakonnasuurused kohalikud omavalitsused toimivad ning kui mõned erandid juurde lisada, mis väikesaarte puhul võivad olla mõistlikud, on kohalike omavalitsuse arvu võimalik Eestis vähendada veel kolm korda. Usun, et saame ka sellega hakkama. Algus on tehtud.
Eesti riigieelarvet tuleks tulevikus hakata tegema igal aastal nullist. Mitte nii, et paneme igale poole veidi juurde ning kui keegi ei pahanda, ongi hästi. Pigem tuleks pidevalt analüüsida, millised teenused on ajast ja arust. Sest kogu aeg jääb midagi üle, kuid keegi ei ütle, ärme seda rohkem tee, tehakse südame rahuga edasi.
Töö käigus ei tohi siiski last pesuveega välja visata. Vilsandile peab füüsiline ilmavaatlus jääma kasvõi sellel põhjusel, et vaatleja roll on lisaks ilmavaatlusele ka palju sügavam – riigi kohalolu.
Efektiivsus ei tähenda mitte seda, et me mitte midagi ei kuluta, vaid seda, et me kulutame selleks, et Eesti kestaks ka homme. Maapiirkondade asustatus on julgeoleku küsimus. Paarist talukohast võib olla rohkem kasu kui mõnest sõjaväeosast.
Pole sellel Eestil suur häda midagi. Probleeme muidugi on, mõned kohad valutavad. Aga need ei ole surmatõved, millest kuidagi võitu ei saa. Tahet ja töökust on vaja ning aktiivsust.
Kui kuskil on miskit valesti, ei tule mitte ainult valust oiata, vaid peaks pöörduma arsti poole. Kui arstiks on valitsus, siis mingi rohu ta ikka leiab. Isegi kui ütleb, et tee rohkem sporti, söö vähem ja ole sotsiaalsem, võib sellest väga palju abi olla. Vahel on ka rahast abi.
Kuid peamised kohaliku elu edasiaitajad on ikka ja alati kohalikud inimesed ise. Tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja teele asuda. Ning tervis on parem. Pärast treeningut koguni väga hea!
