EKSIMISE ERI NR 3 | Naiskodukaitsja väitel on metsa mineja suurim vaenlane nutitelefon

Metsas rusikaga rusikareegli kasutamine võib olla kindlamaks abiks kui tühjaks saanud nutitelefon. Nii selgub loodusainete õpetaja ja Naiskodukaitse teeneka instruktori Pirjo Landi tarkustest.

„Olen kogu oma teadliku elu veetnud metsas, sest meie pere on läbi sajandite olnud „metsa poole”,” nii tutvustab end Maalehele Pirjo Land loodusainete õpetaja, kes elab Aegviidu lähistel keset metsasid.

„Naiskodukaitses olen nüüdseks juba 23 aastat. Olen olnud mitmel juhtival positsioonil, sealjuures Tallinna ringkonna looja. 22 aastat olen olnud vabatahtlik instruktor ja õpetanud kõike, mida saab seostada sõnaga mets – sõjalist topograafiat, orienteerumist, ellujäämist, vesitõkete ületamist, rabaõppeid jne.

Olen aastaid tegelenud ka kodukaitsest väljaspool olevate inimeste loodusõppega, sealjuures töötasin seitse aastat Aegviidu loodusmajas loodusgiidina.

Kõige kõrvalt kaardistasin Luua Metsanduskooli lõputöö raames kõik Ida-Virumaa matkarajad.”

Nii kõlab ta enesetutvustus.

Pirjo, miks metsarahvas aina enam ja enam metsa ära eksib ja pigem metsas vaenlast, mitte aga sõpra näeb?

Kuivõrd me oleme metsarahvas? Mulle tundub, et eestlased on pigem metsaga rahvas. Kui palju on neid inimesi, kes loodusega ühes hingavad? Kes märkavad pisemaidki detaile, näiteks lindude rändeid, pesitsusaegu, sipelgate pesa kuju, puude kolletumise järjekorda?.

Või, mis veel olulisem, kui paljud tunnevad pilvede tüüpe, oskavad neid eristada ja teavad, mis pilv endaga millise ilma kaasa toob ja millise aja jooksul?

Need olid üksikud näited sellest, kuidas arvestada ilmaoludega lühemas ja pikemas perioodis. Siiski, Riigi Ilmateenistus ei ole jumal taevas. Arvestades Eesti asukohta maailmakaardil muutub meie ilmaolu tundidega. Mina isiklikult jälgin pigem looduse märke kui vaatan ilmateadet.

Minu arvates on üheks suurimaks vaenlaseks nutiseade. Sellest loodetakse saada teada kõike ja seda omades on ka tunne, et ma ei eksi kunagi. Küll GPS näitab, kus olen ja kuidas välja saan.

Paraku ei toimi elektroonika alati ning ka akud kipuvad tänapäeva nutividinatel üsna ruttu tühjaks saama.

Ma ei arva, et eestlased metsas vaenlast näevad. Pigem tundub mulle, et aina rohkem linnainimesi veedab oma aega metsades. See võib ka olla vastus küsimusele, miks inimesi aina rohkem ära eksib. Ehk metsas käib nüüd rohkem inimesi, kellel kahjuks puudub kogemus, kuidas metsas käituda.

Millistele hariduslikele puudujääkidele viitab aina süvenev metsa eksimine, kuidas probleemi lahendada?

Olen Aegviidu koolis loodusainete, sealhulgas geograafia õpetaja. Põhikooli III vanuseastme geograafia ainekava sisaldab ka kaardiõpetust. Läbivateks teemadeks on kaartide mitmekesisus ja otstarve, mõõtkava, asimuudi määramine, ilmakaarte määramine nii kaardil kui looduses, vahemaade mõõtmine mõõtkavaga ja (paaris-) sammuga.

Vaid 7. klassi õpikus tuuakse poolel leheküljel ära suundade määramine looduses ilma kompassita. Kahjuks sedagi vaid Põhjanaela näite varal. Oma kogemustest lähtuvalt tean, et kümnest üks leiab Väikese Vankri üles ja neist omakorda üks oskab Põhjanaelaga põhja suunda määrata. Seega on juba põhikooli riiklik õppekava kasin, et mitte öelda vilets.

Lisaks tuleks teha uurimus, kui paljud geograafia õpetajad ja millises mahus kaardiõpetust ka praktiliselt, st looduses läbi viivad. Kardan, et üsna vähesed.

Selleks, et õpilane ka päriselt oskaks kaarti lugeda ja saaks abi kompassist, tuleb teha mitmeid, toonitan, mitmeid orienteerumisõppeid. Kas ja kui palju õpetajaid oskab üldse rada üles panna?

Kas kaardist ja kompassist on metsas kasu?

Tihtilugu ei ole kaardist ja kompassist metsas abi, sest neid lihtsalt ei ole kaasas. See tähendab, et inimene peaks oskama liikuda metsas ka ilma kaardita ja kompassi abita. Paraku ei anta sellist õpetust isegi ülikoolis mitte, ehk värsked õpetajad ei oma selliseid teadmisi kui nad just ise ei ole kuskil, näiteks Kaitseliidus või skautluses seda õppinud.

Jõuame jälle selle juurde, et ainekavad näevad ette hunniku faktiteadmisi, aga päriselus ei ole nendega midagi peale hakata. Me eeldame, et kooli lõpetades oskab õpilane analüüsida loodusteaduslikult keskkonnaprobleeme, aga me ei eelda, et ta metsa eksides sealt välja oskaks tulla!

Probleemi lahendamiseks tuleks eelkõige vaadata üle riiklik õppekava, sellest lähtuvalt ainekavad. Geograafiaõpetajatele peaks korraldama täiendkursusi ning mingil moel tuleks inimesed, nii õpilased kui ka õpetajad mugavustsoonist välja tuua.

Nii nagu ei ole võimalik õppida teoreetiliselt kirjutama, ei ole ka võimalik õppida diivanil või klassiruumis loodust tundma.

Kuidas talitada, et turvaliselt metsas viibida ja ka kodulee leida?

Metsa minnes: lae alati mobiil täis, võta kaasa akupank; teavita kedagi metsa minekust; põhitee pealt metsa pöörates jäta meelde, mis suunda tee jäi (näiteks, kus asub päike või vaata kaarti); võta kaasa pudel vett ja pista taskusse lutsukomme.

Kui oled juba eksinud, siis: ära satu paanikasse, Eesti on nii väike, et kuhugi jõuad ikka välja; tea, et metsloomad kardavad sind kordades rohkem ega soovi sinuga kohtuda; hinda oma võimeid, kas jõuad kõndida või pead abi kutsuma.

Kuidas aga päikese järgi minnes koduteed leida?

Tihti räägitakse tõesti, et mine päikese järgi. Aga samuti on levinud metsas ringikujuliselt ekslemine. Sõna otseses mõttes päikese järgi minnes hakkabki inimene ringe tegema.

Rusikareegliks on, et päike liigub taevalaotusel ühe tunniga ühe rusika võrra edasi. Kuidas sellest tõest võiks abi olla? Näiteks, kui sisened metsa, sõidutee on sinu näo poole ja mets selja taga, siis vaata, kus asub päike. Suunates rusikas käe sirgelt päikese poole ja tõstes seda rusika võrra päikesest päripäeva edasi saad teada, kus peaks päike asuma tunni, kahe jne pärast. Sellest on abi metsast väljumisel.

Kas metsateed on eksimise korral metsast välja saamisel abiks?

Mitte ükski tee ei ole metsas niisama, kõik nad viivad kuhugi välja. Samuti on kraavid kaevatud ilmselgelt metsakuivendamiseks, seega plaanitakse seda metsa millalgi raiuda ja välja vedada - kusagil peab olema tee.

Pane tähele, kas mets on hooldatud, võsast puhastatud, harvendatud jne, sest üleküpsenud, väga vana mets võib olla nn mahajäetud või on tegemist mingi kaitsealaga, kus ei pruugi väljaveoteesid olla.

Aga ka elektriliinid lähevad kuhugi.

Hoidu märgaladest! Parim viis on tunda taimi. Sookail on üks indikaatortaimedest, mis viitab märjale alale, samuti tarnad ehk pokud. Kui ülejäänud maastik on krõbekuiv, siis muutu tähelepanelikuks kui järsku on ilus heleroheline ala. Mingil põhjusel on seal vett rohkem.

Tunne ära turbasammal, erista seda teistest sammaldest. Kui oled juba otsapidi rabas, siis hoidu ilusatest rohelistest laikudest – need on älved. Leia üles kohad, kus on puitunud taimed kanarbik, jändrikud männid, sinikad, neis kohtades ei vaju sisse.

Enam Pirjo Landi soovitusi ja kogemusi võib leida Naiskodukaitse blogist.