Emeriitprofessor: riigisaladuse juurde tohiks pääseda ainult sünnipärase kodakondsusega isikud
Viimase aja üheks olulisemaks sündmuseks on kahtlemata kahe spiooni avastamine: vähemalt viis aastat Eesti riigisaladusi Vene sõjaväeluurele (GRU) edastanud poja ja isa Deniss Metsavase ja Pjotr Volini kinnipidamine 3. septembril.
Väga häirivaks on osutunud aga kaitseorganisatsioonide, Vabariigi Valitsuse ja avalikkuse loid ning ebaadekvaatne reaktsioon sellele. Selmet selgitada niisuguse riigi julgeolekut tõsiselt ohustava olukorra tekkepõhjusi ja arutada selle vältimise võimalusi, kiidetakse, kui tore mees, õpetaja, ülemus ja kolleeg oli Deniss ja hoobeldakse, et „kaitsepolitsei tunneb oma tööd hästi ja oskab spioonid (antud juhul viie aasta jooksul!?) üles leida.“ (Erkki Koort, „Kaitseväe vastuluurel on jalad all“, Postimees 6.09.2018).
Samas väljaandes väitis kaitseväe juhataja Riho Terras: „Me peame tegema kõik selleks, et suudame seda haava ravida“ – ei sõnagi asjaoludest, kuidas see haav tekkis ning kuidas tagada uue sarnase mittetekkimist?!
Meie riigikaitse tähelepanu pole köitnud asjaolu, et kumbki riigireetur ei olnud sünnipärane eesti kodanik: mõlemad said kodakondsuse valitsuse määrusega alles 1990ndatel aastatel. Ka ei tekitanud küsimusi ebapatriootlik toiming: poeg võttis endale millegipärast („kattevarjuks“?) isa vene nimest erineva eestipärase perekonnanime?
Kahjuks ei ole ka muidu igati tubli peaminister Jüri Ratas seni toetanud mainitud spionaažijuhtumite põhjuste ja vältimise võimaluste selgitamist. 6. septembri pressikonverentsil märkis ta, et riigireetmine ei ole seotud inimese rahvusega, vaid ainult tema negatiivsete iseloomuomadustega.
Meie põhiseaduse järgi ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu. Spioonide hulgas olevat ju erinevate rahvuste esindajad.
Ka Eesti Mälu Instituudi teavituse ja koostöö valdkonna juht Sergei Metlev ei tungi julgeolekuprobleemi olemusse adekvaatselt. Oma äsjases artiklis „Vere paksus ja riigireetmine“ (PM 10.09) kutsub ta sinisilmselt üles usaldama kõiki eestivenelasi, sõltumata nende päritolust ja minevikust. Ta ei näe vajadust kontrollida riigisaladuste usaldamise eel vähemusrahvuse esindaja varasemat ametikäiku ja lojaalsust Eesti riigile.
Esimesena tõstsid Eesti julgeoleku rahvusliku aspekti teravalt üles Riigikogu sügisese istungjärgu infotunnis EKRE fraktsiooni juhid. Martin Helme küsis peaminister Jüri Rataselt, kas seoses luureskandaaliga on kavas kaitsevägedes läbi viia täiendavat kontrolli vene rahvusest inimestele.
Mart Helme esitas peaministrile kallutatud küsimuse: "Kas tunnistate fakti, et vene rahvus on lisariski moment ja siin ei ole inimõiguste ega põhiseadusega midagi pistmist?"
Portaali rus.postimees.ee venekeelses otsesaates aga oli Mart Helme märksa leebem. Ta rõhutas vajadust kontrollida kaitseväes vaid nende venelaste ja eestlaste usaldusväärsust, kes tegelevad riigisaladustega ja arvas, et saab teistest eestlastest paremini aru,"miks venelastel on raske oma juurtest lahti ütelda".
Rahvusküsimuse aktuaalsust riikliku julgeoleku tagamisel tõestab veenvalt statistika: kuigi meie kaitsesüsteemis teenivad enamuses eestlased, on riigireeturite hulgas, vastupidiselt, suures ülekaalus vene rahvuse esindajad. Näiteks on neid viimasel kahel aastal GRU-ga koostööd teinute seas koguni 100 protsenti: lisaks ülalnimetatud isale-pojale ka Artjom Zimtšenko ja Ilja Tihhanovski.
Viimasel ajal on saanud süüdistuse riigireetmises veel kümme inimest, kes kõik on vene rahvusest. Ka äsjaste Soome ja Norra spioonilugude puhul on peategelasteks mitte-eestlased. Rahvusaspekti vaieldamatut olulisust riigikaitse korraldamisel näitavad ka äsjase Emori küsitluse andmed: kaitsekulutuste tõstmist soovib 25% eestlastest ja vaid 2% muu rahvuse esindajatest (12,5-kordne erinevus); kaitsekulutuste kärpimist pooldab vaid 7% eestlastest ja 66% mitte-eestlastest (ligi 10-kordne erinevus).
Teatavasti on kõigis riikides olemas üldaktsepteeritavad nn luureteenistused, mis koguvad luurajate vahendusel andmeid nende riikide julgeoleku tagamiseks ja kaitsevõime tugevdamiseks. Need riigid kasutavad ka andmeid, mida saadakse teistes riikide kohta seal töötavatelt inimestelt. Viimatinimetatute tegevust võõrriigid ei aktsepteeri ja nimetavad seda tegevust harrastavaid inimesi spioonideks. Siit tulenebki täiesti loomulik ülitähtis rahvusaspekti osa riiklikus julgeolekus, mida mingil juhul ignoreerida ei tohi.
Eestis elavad põhirahvuse liikmed - eestlased - armastavad jäägitult oma ainsat isamaad ja neil pole mingit rahvuslikku huvi siinsetest riigisaladustest teistele riikidele teada anda. Hoopis erinev on olukord teiste rahvuste esindajatega. Näiteks elab meil suurel arvul venelasi, kes ju samuti on hakanud hindama siinset kodukohta, kuid neil on veel lisaks ka kauge isamaa – Venemaa.
On arusaadav, et nad ka seda avarat ja võimsat kodumaad armastavad ja mõned neist otsustavad sellele põhi-isamaale luureteenust osutada. Analoogiline rahvuspsühholoogiline olukord on nn Venemaa-eestlastega, kes on ju enamasti uut kodukohta armastama hakanud, kuid mõnel neist võib tekkida kiusatus selle kohta põhi-isamaale luureandmeid saatma hakata. Loomulikult esineb ka oma põhi-isamaad reetvaid riigisaladuse lekitajaid, nagu näiteks Hermann Simm, kuid suhteliselt harva, sest neid ei kannusta patriotism, vaid ainult isiklik kasu või väärastunud tunnustuse saamine.
Äsjanäidatud rahvuspsühholoogilise seaduspära valguses oleks ainuõige lubada Eestis, Venemaal jt rahvusriikides riigisaladuse hoidmise ja kasutamisega seotud ametikohtadele ainult põhirahvuse esindajaid ja seejuures ainult sellel maal saadud sünnipärase kodakondsusega isikuid. Venelased ise ongi juba sellega arvestanud, sest näiteks vene Dvigateli sõjaväevarustuse tehasesse ei võetud omal ajal eestlasi tööle!
Eestis on riikliku julgeoleku tagamiseks vaja lisaks loomupärasele rahvuspsühholoogilisele eripärale arvestada ka Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) agressiivsust eestivenelaste suhtes. Arvamusportaali kolumnisti Andrei Kuzitškini äsjaavaldatud väitel ja konkreetsete näidete järgi on kõik Eestis elavad venelased ohus FSB potentsiaalsete värbamisobjektidena. Seda kinnitab reljeefselt Narvas sündinud Iivi Zajedova poolt 14. septembril Vabaerakonna arutelulisti saadetud kiri:
"Olen sõjaväes käinud eesti noortega teinud küsitlusi...Minu üllatuseks selgus, et kahjuks on olukord vene rahvusest sõdurite lojaalsuses Eesti Vabariigi suhtes pigem miinuses. Ei tohi unustada, et meie külje all on Venemaa ja kui see tegutseb mujal maailmas oma huvides (mõjutades isegi suurte riikide valimisi), siis pole siin eriti mida arutada.
Venemaa võtted šantažeerida on ju igipõlised. Nii et peaksime olema hoopiski head ja mitte viima ise vene inimest raskesse olukorda, kus on tal valida kas Eesti Vabariigi kodakondse või oma rahvusuhkuse vahel, mida talle nina alla määritakse. Rangelt salastatud kohti pole ju nii hiiglama palju, et Eestile lojaalset vene rahva esindajat peaks panema raskesse olukorda."
Siinkohal toodud seisukohad peaksid meie peaministrit Jüri Ratast veenma tema poolt meenutatud EV põhiseaduses sätestatud keeldu - kedagi ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse tõttu - käsitlema hoopis teisest vaatenurgast.
Eestivenelaste töölevõtmine riigisaladuse hoidmisega seotud ametikohtadele tähendaks ju nende suunamist FSB mõjusfääri, mis ohustaks nende enda julgeolekut märksa enam, kui see toimuks samadele kohtadele määratavate põhirahvuse esindajate - eestlaste puhul!
Rõhutan, et tänapäeva demokraatia võimaldab ja soodustab siiski üldiselt mitmesuguste rahvuste koostööd ja kooselu, ning meie vabariik on oma iseseisvusaegadel olnud järjekindel rahvuste autonoomia ja sõpruse tagaja.
Üks ühiskondliku elu valdkond on siiski erandiks: see on riigi julgeolek, kus mingeid kompromisse teha ei tohi ja riigisaladuste hoidmisega seotud süsteemi tuleks, nagu ülal alla kriipsutatud, tööle võtta ainult põhirahvuse esindajad ja seejuures vaid neid, kellel on sünnipärane Eesti kodakondsus.
Vähemalt ühes on Eesti riik, kuigi läbi tõsise diskussiooni, oma julgeoleku suhtes toiminud õigesti: Sisekaitseakadeemia õnnestus jätta pealinna ja vältida selle üleviimist Venemaa piiri lähedale Narva linna, kus domineerib seniajani pärast sõda idapoolt saabunud kolonisaatorite järglaskond ja vene keel.
