Naistepuna väärib praegu oma nimetust – valmivad kuprad on punased. Püüdsin kirjandust uurides teada saada, kas on midagi kuparde kohta täpsemalt kirjutatud. Lugesin, et kuprad peaksid hoopis pruunid olema. Mina aga nägin päris punaseid, nagu pildilegi jäid. Kõrval oli veel üksikute kollaste õitega puhmaid.
Naistepunale pööratakse tähelepanu ikka seoses õitsemisajaga. Tema väge ja raviomadusi on ülistatud. Sügise saabudes aga naistepunast suurt enam ei räägita.
Mets on häälekaks muutunud. Mänsak ja pasknäär varuvad pähkleid ja selle töö juures tuleb arvete klaarimist ette. Siis kuulutatakse käreda häälega, mis teistest arvatakse. Musträstad võivad ehmatada, kui ootamatult põõsa alt vurinaga lendu tõusevad. Kogu suve vaikinud musträhn laseb nüüd pikka teravat vilet ja õhtu eel kostab ülelendavate sookurgede kruugutamist. Kaelustuvide salgad on selleks korraks lahkunud.
Täna põrkasin kokku kihutava jänesega. Põlvitasin parajasti niidetud sihil, et tohutust murumunade kolooniast üht punti jäädvustada, kui kuulsin kõrval kappamist. Arvasin, et olin metskitse üles ehmatanud. Aga rohust kargas sihile hoopis helehalli kasukaga pikk-kõrv. Ilmselt valgejänes, sest kõrvaotsad olid tumedad ja kiirusega oleks Boltile ära teinud. Koivad kõpsusid nii kõvasti vastu maad, justkui oleksid rauad all või püüaks jätta muljet suurest ohtlikust elukast. Pilti muidugi ei jõudnud teha, sest olin kaamera seeni pildistades lähivõtetele seadistanud.
