Mõned taimed muutuvad suvel sootuks teistsugusteks kui kevadel. Näiteks sõnajalad või osjad.
Minu lemmikuteks suvistes varjulistes metsalustes on õhulised ja õrnad metsosjad. Püüan hoiduda neile peale astumast, sest see tundub julm ja hoolimatu. Vartelt algavad õhkõrnade peenikeste niitidena hargnevad oksad ja külg-külje kõrval kasvavad taimed katavad metsaaluse lopsaka rohelusega.
Kevadised metsosjad on nagu tillukesed püstised mängukuused, lühikesed oksad varre ümber harali. Iga sooja päevaga oksad pikenevad, hakkavad hargnema ja muutuvad õhulisemaks.
Põldosi on tülikas umbrohi. Sellel taimel eristatakse kevadvõsusid ja suvivõsusid. Tipmine kevadvõsu on justnagu kitse või lehma nisa. Tegelikult on see osja eospea, millest levivate eoste abil taim paljuneb.
Suve alguseks kevadvõsu kuivab ja selle asemele ilmuvad hargnevad oksad ehk suvivõsud, mis on karedad ja sitked. Põldosja tülikad võsud ning mullaharimisel kättesaamatult sügavale maapinda tunginud risoom teevad põllumehele peavalu. Praegu aga saab veel näha põldosja omapäraseid kevadvõsusid.
