Leili metsalood | Halli aja hinged
Mets valmistub talveks, puud jäävad puhkama ja metsaelanikud seavad end külmale ajale vastu minekuks valmis.
November on hingede kuu. Katoliiklikus maailmas tähistatakse 2.novembril hingede päeva, mis tähendab usklike surnute mälestuspäeva. Eestlaste kombestikku lisandus selle päeva tähistamine hiljem, kui hakati akendel ja kalmudel küünlaid süütama, et lahkunute hingedele koduteed näidata.
Lutsu „Kevades“ manitseb Julk-Jüri krutskeid täis Tootsi kandma oma hinge eest hoolt, järelikult usub ka luteri kiriku pastor hinge olemasolusse.
Omausksete eestlaste kujutluste kohaselt lahkus hing kehast pärast surma, inimene heitis hinge. Seejärel liikus hing edasi mõne olendi (teise inimese, looma või linnu) kehasse, rändas teispoolsusesse või tegutses edasi elavate seas, ilmudes nende juurde mõnikord kas kummituse või kodukäijana. Rahvausundi kohaselt oodati pimeda aja neljapäeva õhtuti koju surnud esivanemate hingi, neile kaeti laud, neid austati ja saadeti jälle ära.
Kui uskuda, et lahkunu hing rändab mõne teise olendi kehasse ja ilmutab end meile näiteks mõne linnuna, siis minu tunnetuse järgi sobib selleks olendiks näiteks händkakk, see Vana Hall, pimeda aja lind.
Ma ei tea, kas selle kaku sees võib pesitseda mu vanatädi hing, kes kunagi tollel õuel elas ja toimetas. Või on temas mu isa või ema oma? Või vanaema või vanaisa oma? Miks see lind nii hoolega mu tegemistel silma peal hoiab? Kas tema hing jääb mind vaadates rahule?
See usk hingede jäävusesse ja edasikandumisse sarnaneb teatud moel usuga Jumalasse. Usk talitseb ja kutsub inimest korrale. Usust hingede liikumisse ja tagasitulemisse sobib hingedeajal mõelda ja arutleda küll.
