Arstiteadlased: kui usutakse pendliliigutajaid ja MMS-i, kuidas me siis teadmistepõhisest Eestist rääkida saame?
Meditsiiniteaduste valdkonnale teeb meelehärmi, et peaaegu neli aastat tagasi valminud tervishoiustrateegias kokku lepitud eesmärgid on suuremas osas ellu viimata või pole nende elluviimist alustatudki, kirjutab Universitas Tartuensis.
„Mulle tundub, et üldiselt liigume teadmistevaba Eesti suunas. Kui üha enam usutakse pendliliigutajaid ja MMS-i imettegevaid võimeid, kuidas saame siis rääkida teadmistepõhisest Eestist? Loosungitega vehkimisest pole kasu, asju tuleb teha teaduspõhiselt,“ ütleb Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi juhataja Eero Vasar.
Kui näiteks USA-s läheb meditsiiniuuringutesse üle poole riiklikust teadusrahast ja Euroopa maades on sama näitaja 25–30%, siis Eestis panustatakse alla 20%. TÜ meditsiiniteaduste valdkond juhtis juba möödunud suvel ministeeriumi tähelepanu meditsiini alarahastusele ja strateegias lubatu tegematajätmisele, kuid kõik on ikka vanaviisi.
Dekaan Margus Lember tõdeb, et alarahastamine puudutab kõiki teadusalasid. Arstiteaduses võivad selle tagajärjed olla lihtsalt valusamad kui mujal.
„Kui me ei suuda olemasolevate teadmiste kõrvale luua uusi ega arendada meditsiini, ei saa me enam maailmas toimuvaga sammu pidada. Riiklik tervishoiusüsteem ei suuda ilma teaduseta pideva arenguga kaasas käia ja see omakorda halvendab tervishoiu kvaliteeti,“ räägib Lember.
Ka Eero Vasarale tundub, et raha üle otsustajad ei saa aru, kui tõsine tegevusala on meditsiin.
„Euroopa Meditsiiniuuringute Nõukogu on uuringute põhjal öelnud, et kui haiglas puudub teadustegevus, jääb seal patsientidele osutatav abi võimalikust seitse aastat maha. Samamoodi võib öelda, et kui ülikoolis ei saa teha tippteadust, ei ole meil võimalik uusi arste kasvatada,“ seletab Vasar.
Suvel saatis Sotsiaalministeerium arstiteadlastele arvamuse avaldamiseks rahvastiku tervise arengukava 2020‒2030 esialgse variandi. Dekaani sõnul ei leidnud nad üllataval kombel kavast ühtegi kohta, kus oleks rõhutatud teaduse tähtsust meditsiinis. Samuti oli kavast välja jäänud kroonilise haige käsitlus, mis näitaks peale ravi ka ennetustöö olulisust.
„Kui panna tervishoiukavasse kirja, et inimeste eluiga ja hästi elatud aastate arv peavad kasvama, ei saa sealt välja jätta kroonilisi või neurodegeneratiivseid haigusi,“ kritiseerib Külli Kingo.
Pensioniea tõstmine võib arve vaadates tunduda valitsusele küll mõistlik, aga see toob kaasa nn enneaegse vananemise. Organism vananeb endises tempos ega arvesta sellega, et seaduse järgi saabub pensioniiga varasemast hiljem.
„Minul on Sotsiaalministeeriumi tegevusest jäänud mulje, et kogu meditsiinisüsteem püsib nende arvates ainult ühel jalal – võimsal geneetikal. Kahtlemata on see äärmiselt vajalik, aga meil on vaja ka teist jalga – kliinilist ja siirdemeditsiini, mille abil saaks neid tuhandeid geeniproove praktikas rakendada. Siis on väiksem võimalus ümber kukkuda,“ loob Eero Vasar võrdluse.
Täispikka artiklit loe ajakirja Universitas Tartuensis kodulehelt.
