Merike Teppan-Kolk räägib endast, viiulist, muusikakoolist ja sellest, mis veel meelel
Sisenedes Sindi muusikakooli
Avades Sindi Karl Rammi nimelise muusikakooli välisust, mis äsja on vahetatud uue vastu, mõistan, et siingi majas ei tammuta paigal ja liigutakse jõudumööda edasi. Koridoris tunnen lakilõhna. Seda, et majas remonditakse enne õppeaasta saabumist muutki, kui vaid ruume, sain teada hiljem.
Merike Teppan-Kolk tuli muusikakooli tööle 1991. aastal koos Tiina Vihuliga. Enne neid õpetasid noori muusikasõpru Ene Pitsal, kes nüüdseks on lahkunud manalateele ja Helle Salumäe, kellest siiani koolil palju abi. Üldse töötab hetkel muusikahariduse andmisel 1 klaverisaatja ja 6 pedagoogi. Nende hulka kuulub ka mind külla kutsunud direktriss.
Alustades viiuliga
„Tänuvõlgu selle eest, et minust üldse muusik on saanud, olen oma vanaisale Max Sollile. Tema jäägitu pühendumise, järjekindluse ja toetuse abil on minu ellu tallatud tee, mille muusikaga täidetud radu mööda täna kõnnin,” avaldab Merike, kelle lahutamatuks seltsiliseks on olnud varajasest lapseeast viiul. Juba viie aasta vanuselt hakkas ta eraõpetaja Lehte Rinaldo käe all tutvust tegema klaverimänguga. Arvatavasti tabas Rinaldo kõrv juba esimeste klaveritundide aegu, et pisike tüdruk omab absoluutset kuulmist. Loomupärase eeldusega tüdrukutirtsust, kes sai aasta kestnud õppega esmase koolituse Rinaldolt, on sirgunud andekas kunstnik siiski visa edasiõppimise tulemusel, kuni lõpetas 2006. a. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Kuid alustada tuli Pärnu Muusikakoolist, kus 5 aastase õppimise järel otsustati, et kasulik oleks õpinguid jätkata alates 6st klassist Tallinna Muusikakekskkoolis.
Konservatoorium võrdluses muusika õpetamisega Viljandis
Konservatooriumi õpingud jäid küll pooleli, kuid alati ei pruugigi ülemäärane püüdlikkus kasuks tulla. Seda on tänane muusikakooli direktor aru saanud Viljandis 4 aastat kestnud kaugõppes. „Konservatooriumi lõpetamise korral poleks ma kindlasti Viljandisse läinud õppima,” arutleb Merike ja jätkab sellega, mida ta Viljandis on omandanud. „Konservatooriumis on peamine rõhuasetus klassikalise muusika arendamisel ja kogu õppemetoodika on konservatiivsetel alustel, viimastel aastatel, kui konkurents kõrgkooli pole enam võrreldav möödunud aegadega, võib rääkida siiski teatavast muutusest,” räägib viiulikunstnik ja püüab selgitada, et Viljandis õppis ta tundma pärimusmuusika võlusid. Vähestest saavad konservatooriumi lõpetamise järel suurte kooride juhid Tallinnas või Tartus. Veel vähematest kujunevad tuntud ja tunnustatud interpreedid. Enamikest saavad ikka tavalised õpetajad. Viljandi aga on andud avarama pedagoogilise nägemuse musitseerimise võimalustest. Õpetaja Indrek Kalda juhendamisel said omaseks teistsugused musitseerimise stiilid.
Arvestades laste valikuid
Mitte kõiki lapsi ei köida jäädavalt klassikute teosed. Lastele tuleb läheneda erinevalt, vastavalt nende vastuvõtlikuse eripärale. Siiski nendib Merike isegi üllatudes, et viimased kolm aastat on toonud väga palju lapsi viiulimängu juurde. Eelmisel aastal alustas viiuli õppimist 43st õpilasest tervelt 13 last. Seni on olnud populaarsemad pillid eelkõige klaver, ka kitarr. Näiteks viiulil puudub pillikeelte all analoogne noodistiku jaotus nagu kitarril või mõnel teisel keelpillil. Nii tuleb mängida eelkõige kuulmise, mitte niivõrd nägemise meelega sõrmede ja poogna asendit jälgides vastavalt noodikirjale.
Viiul on talupoja pill
Viiuliga tehti Eestis tutvust 18. sajandi esimesel poolel maal, linnadesse jõudis sajandi teisel poolel. Viiul oli talupoja pill, millega asendati torupilli. „Viljandis õppisin tundma Kase küla meeste ammust loomingut. Kunagine Kase küla kattub Tori vallas osaliselt praegu Selja külaga. Tori vallast on pärit minu esivanemad. Varem ei teadnud, et sealpaigus mänginud pulmapillimehed Mihkel Toom ja Mart Männimets on jõudnud oma loomingus praeguste noorte repertuaari, mida nüüd ka ise meeleldi tundma õpin,” räägib Merike märgatava meeleliigutusega ja meenutab Viljandis mängitud vanu lugusid. Samade lugude austaja on olnud ka Tori koduurija August Pulst. Milliseid lugusid mängis tema vanavanisa Levi külas, Merike ei tea täpselt, aga räägitud on esivanema heast muusikalisest kuulmisest ja sama heast klaverimängust.
Hardi Tiiduse klaver Sindi muusikakoolis
Pole teada, millise klaverimeistri klaverit Merikese esiisa mängis. Võibolla oli see midagi sarnast, mida direktrissi kabineti vastas olevas saalis praegu reustareeritakse. Ta avab möödunud aastal valminud saali ukse ja nüüd lööb magus nitrolaki lehk sõõrmetesse. Saalipõrandal seisab detailideks lahtivõetud tiibklaver. Klaveri kohal toimetab pintsliga Palamuselt saabunud Aavo Saarva, keda võib nimetada tunnustavalt klaverimeistriks. Arvatavalt pärineb klaver aastatest 1850-1900. Tiibklaveri rariteetset väärtust tõstab teadmine, et selle klahvidel on oma kodus mänginud Hardi Tiidus. Paar aastat tagasi ilmus kuulutus, mille kaudu otsiti klaverile uut omanikku. Klaverit pakuti tasuta mõnele muusikaharidust andvale õppeasutusele vaid ühel tingimusel – et seda tõepoolest õpetamiseks kasutataks. Nii jõudiski haruldane muusikariist Sindi muusikakooli, mida haruldase kutsega Saarva nüüd mängukõlblikuks taastab.
Elukoha vahetus ei tähenda eluviisi muutust
Praegu on Merike vahetamas elukohta, kuna on otsustanud Selja külas asuva korterelamu vahetada alalise elamise vastu Sindi linnas. Siiski ei tähenda teatav elumuutus loobumist sealsete toredate inimeste seltskonnast. Toris on aastaid tegutsenud rahvapillidest koosnev ansambel „Seljanka”. Tagasihoidlikusest ei julge ta end selle juhiks nimetada. „Kõik on oma pilli hästi mängivad ja tundvad inimesed, kuidas ma ütlen, et olen nende juht,” vaatab Merike kõhklevalt enda ette ja valib täiendavaks selgituseks sõnu kui räägib, et ansambel vajab mõningast korraldamist ja neid kohustusi tahab ta tõepoolest vedada. Küsimusele, kes kirjutab siis noodid, vastab ta pearaputusega, sest ükski ansambli liikmetest ei vajagi nooti. Kogu musitseerimine toimub ilma noodikirjata. Samas ei tähenda see muusika kvaliteedi vajakajäämisi. Pigem on tegu erakordselt andekate inimestega, mida kinnitab ka üks peaauhind Treimanist, kus peetakse iga-aastaseid Pärnumaa bändide päevi.
Selja külas asutati 10 aastat tagasi vokaalansambel Selja lauluseltsing, mille ees seisab samuti Merike. Seltsing on toonud koduvalda Pärnumaa vokaalansamblite võistluse auhindu.
Aega jätkub ka Pärnumaa viiulikoori jaoks, mis asutati 2005. a. Rahvuslikku muusikat viljelevasse viiulikoori on kogunenud õpetajad ja õpilased Pärnu-Jaagupist, Sindist ja Vändrast. Juhendajaiks on Merikese kõrval võrdselt ka Siiri Laanesoo ja Krista Sildoja.
Kaalutletud vaoshoitud arutlus
Imetlen võluva õpetajanna virtuaalseid võimeid, inteligentset vestluse oskust, mille käigus muusikas täielik võhik ei tunne end kuidagi halvemini seepärast, et elementaarsedki teadmised jätavad paljuski soovida. Igaksjuhuks uurin, kas on midagi sellist, millest tahtnuks kõnelda lisaks räägitule. Pikaajaliste kogemustega pedagoog otsib sõnu lootuses leida mõistmist, kuni viimaks tasakesi küsib napisõnaliselt aga ikkagi täiesti selgelt arusaadavalt: "Miks tuleb muusikakooli olemasolu vajalikkust Sindis justkui pidevalt tõestada ja seda veel inimeste ees, kes peaksid head seisma linna hea maine ja positiivse arengu eest?" Ta julgeb arvata, et muusikakoolil on ühes väikeses linnas neis asjus väga oluline roll täita. Samas elavneb taas, kui saab öelda häid sõnu praeguse gümnaasiumi direktori kohta, kellega töötatakse koos ühise hoone katuse varjus. „Ain Keerup mängib ju ise klarnetit, vast seepärast mõistab ta paremini muusikahariduse andmise vajalikust areneva noore elus,” arutleb Merike, kel on kogemusi ka teistsugustest suhetest, mil samas ametiseisundis pole oldud huvitatud muusikakooli töö sisust ja koostööst, ammugi mitte neist helidest, mis siinsete seinte vahel peegelduvad kuulaja kõrvadesse.
Merike vaatleb probleeme lahenduste mitmekülgsuses
Ometi leiab ta meelemõrudust tekitavatest tunnetest hoolimata ka näiteid meeldivast. Minu küsimusele volikogu liikmete muusikasõbralikuse kohta vastab ta konkreetsete nimedega. Ene Michelis on toonud oma mõlemad tütred muusikakooli ja on seepärast ka ise olnud sagedane külaline. Veel on Toomas Asi tänu Triinu muusikakooli õpingutele olnud majas teretuttav. „Samuti õppis Priit Kase tütar meie koolis viiulit ja Priit ise on väga sage külaline meie majas,” peab Merike oluliseks rõhutada seltsimaja juhataja nime, sest tema on ka ristiisa. Priit Kask pakkus välja idee panna koolile Karl Rammi nimi.
Südames soovinuks muusikakooli direktriss, et ka nõutukstegevaid küsimusi esitavad volikoguliikmed tunneks suuremat huvi muusikakoolis toimuva sisulise töö ja tegevuse vastu ning märkaksid numbrite analüüsimise kõrval ka vaimsete ja loominguliste väärtuste arendamise olulisust lastes ja noortes, nagu seda on läbi aastate teinud näiteks linnapea Mati Mettus.
Kõnelusest ilmneb, et linnavalitsus ei esita küsimusi, miks nii palju õpetajaid ega puhu umbusklike noote palganumbrite tõepärasuse toonil. Merike tunnetab linnavalitsuse mõistmist eeskätt seepärast, et asju ei arutata ametnike kabinettides, eemal kooli sisemisest toimimise keskkonnast. Küsimusi annab lahendada alati paremini probleemi keskmes viibides, mitte kaugvaates saadud hinnangute põhjal.
Rahuloluga algavasse õppeaastasse
Iga õppeaasta algul tulevad teiste seas muusikakooli alati ka uued muusikahuvilised lapsed, kelle hulgast aastate jooksul selekteeruvad välja vähem ja rohkem andekad ning töökad noored muusikud.
Kuna ühe muusiku eneseteostuse juurde kuulub lahutamatult oma kunsti esitamine ka teistele kuulajatele, tuleb selle külje harjutamisega tublisti tööd teha. Selleks toimuvad muusikakooli saalis igal kuul "Õpilasõhtu kontserdid", kuhu on oodatud kuulama kõik muusikast ja noorte muusikute loomingulisest tegevusest huvitatud inimesed. Info eelnimetatud kontserdite ja ka muude muusikakooli puudutavate uudiste kohta leiab Sindi linna kodulehelt Muusikakooli uudiste alt.
„Minu arvates on positiivne, et viimastel aastatel on õpilaste enamus pärit Sindi linnast ja kaugemate aegade taha jääb olukord, kus suur osa muusikahuvilistest lastest käis meie koolis Paikuse ja ka Tori vallast, kus taoline kool puudub,” on Merike muutusega rahul ja tahab lõpetuseks lisada, et muusikast saab inimene elus olulist hingekosutust ning rõõmu olenemata sellest, kas musitseeritakse ise või kuulatakse teadlikult teiste poolt esitatut loomingut. „Valigem siis igaüks endale sobivaim variant ja rikastagem oma hinge ja elu selle imepärase võlumaailmaga,” kõlab rõõmsameelne lõpufraas.
