Kaanest kaaneni tutvus Margit Petersoniga

14. jaanuaril toimub Pärnus Maarja-Magdaleena Gildi Maja (Uus tn 5) lakasaalis algusega kell 18.00 Margit Petersoni esikluulekogu „Õitsvate pärnade alleel“ esitlus.

Teel Rahva Raamatu kohvikusse kohtasime ühist tuttavat Sindi-Pärnu Vovkat ja kui ma Margit Petersoni esikkogumiku suvalisest kohast lahti lõin, lugesin ridu: „Pärnu patroon / Pudeli-Vovka / läkiläki silmini peas / küürus õlgadel / taaradest pooltäis jahukott / kõnetab möödujat / sjenti ei ole ... / aitäh / aitäh / lausub mehike / ja lahkub / koni viltu hambus ... / Kui juurde lisada sedagi, et olen korduvalt ka ise pidanud tähtsaks kunagi Vovkast midagi positiivset kirjutada, siis tabasin end ühtäkki kolmekordselt juhuste kokkulangevuselt, mis omab juhuslike juhuste maailmas märgatud juhuste esinemise seisukohalt samuti mingit tähendust.

Parimates aastates daam jutustas meeldiva vestlusveetlusega sellest, et luuletaja luuleand ilmnes juba neljandal eluaastal, mil tema armas vanavanaema maise tolmu jalgelt pühkis ja siinse ilma laste hulgast lahkus. „Ma pean kohe luuleread kirja panema niipea kui need minu peas on kindla vormi ja mõtte leidnud,“ selgitas kauane luuletaja, kes nooruses pikka aega üksnes sahtlisse kirjutas, aga hiljem ka paljudes kogumikes mõne enda loodud luuletuse lubas avaldada.

Nüüd on järg jõudnud sinnamaale, et viimaks valmis ka isiklik debüütkogumik „Õitsvate pärnade alleel“. Illustratsioonid joonistas luulevihikusse Kursi koolkonna kunstnik Albert Gulk, kes on eesti joonistuse esireas jäänud kindlaks oma isikupärasele joonistuslaadile ja pole selleski raamatus kasutanud modelli. Joonistada suudab ka Margit, aga seekord polnud ta veel valmis ise oma luuleraamatut illustreerima. „Selleks puhuks peab tublisti kätt harjutama, praegu ei paindu näpud piisavalt hästi,“ ütles Margit, kuid lubas juba järgmistesse raamatutesse ise joonistada.

Luulekogumiku üheks läbivaks teemaks on armastus, mis on arvatavasti kõigis keeltes üks eelistatuimaid sõnu. Kui eesti keeles on ühe sõna alla koondunud mõisted ema armastusest, sõpruslikust armastusest, kirglikust ihast ja muust, siis näiteks kreeka keele vähemalt neli sõna omavad selgelt piiritletud erinevat mõistet armastuse valdkonnas. Margiti raamatus saab jämedates joontes eristada kahesugust armastuse ilmingut, mida täiendavad kaks järelejäänud armastuse tõlgendust.

Ta ise ütles, et sotsiaalne teema puudutab teda pidevalt ja see kajastub alati ka luuleloomingus. Ent valdavalt läheneb luuletaja sotsiaalsetele sõlmingutele hoolivuse ja heatahtliku tähelepanu lävepakult. Margit ei arvusta nõrgemaid või tavapärasest erinevamaid inimesi, vaid kirjeldab neid võrdväärse aupaklikkusega nõnda kuidas keegi indiviidina näib. Kohati tundub, et suhtub valikuta kõigisse mõistvalt kartmatu heasoovlikkusega. Teades, et kodus on tema päevad jagatud raskel kujul meningiiti põdenud poja saatusega, mida ema oma armastuses pole lahutanud mõne hooldekodu seinte vastu, siis seda erksamate kiirte valguses kirgastub Margiti armastus, mida kreeklane nimetab agape.

Sotsiaalluulele on Margit leidnud oma sõna. Ta nimetab üht meie elu kaasosa sõnaga ’vägelik’.

Siiski algab käesolev luulekogum väga inimlikus tundmuses, mida parimal viisil mõistavad teineteise lähedust ihkavad naine ja mees. Kreeka mütoloogiast tulenev eros kirjeldab armastust, mida kütab loomulik lihalik himu ja vastupandamatu iha. Paiguti on neis luuletustes ära tuntav ka armastuse epithemia. See märgib himurat iha, mille kutsub sageli esile isekus või enda rahuldamine.

Sõnade vormimine luuleks on kunst. Seepärast pole kuigi mõttekas luuletusi üksipulgi lahata neid sõnade või silbitusteni lahti lammutades. Nagu kunst, nõnda ka luule peaks andma tundeelamuse ja mingisuguse sõnumi. Iga Margiti luuletus sisaldab võrdsetes osades mõlemat. Olgu selleks kasvõi ainult kümme sõna kolmel real kui ta ise luges: „Võtsin eluaseme laenu / eejahh... / Siin põõsa alla on kuradima külm“.

Margiti luuletused ei küpse laua taga sulge närides või pingsas silpide arvu kokkulugemises stroofideks. Ta ei oska seda seletada, kuidas sünnivad tema luuletused ja ütleb seepärast lihtsalt: „Vanavanaema saadab neid avatud taevaväravalt“. Mitte ainult kolmerealine, vaid tervet lehekülge täitev luuletus on Margiti sõnul korraga ajusagarate vahele takerdunud ja siis peab ta selle kiiresti kinnistama silmadega loetavaks tekstiks. Kui näiteks varahommikune raske uni sunnib pikemalt silmi avama, võib juhtuda, et antud saadetis lahkub jäädavalt püüdmatusse kaugusesse. „Loomulikult on mul siis ahastavalt kahju,“ tunnistas Margit, kes samal ajal ei varja oma üllatust ikka veel, et ta ei kirjuta kunagi luuletust mustandi kujul, mis vajaks hiljem lihvimist või silbituste korrigeerimist. Seda isegi mitte sonettide puhul, mille ühel real peab olema 9 või 11 silpi.

Margit on luuletamisel eripärane sellegipoolest, et ta ei ole kinnistunud teatud žanrite eelistuste juurde. Samahästi sünnivad luuletused haikude, tankade, riimi, proosa, vabavärsina, miniatuursel kujul või laulusõnadena. Viimase puhul on autor andnud viisiloojatele vabad käed teksti sobitada vastavalt helistikust tingitud vajadustele. Margiti luulet meeldib viisistada Papa Jansenil alias Alari Janson, aga on ka teisi huvilisi.

Laulusõnad on ainsad, kus ta lubab teistel pisut sekkuda. Ülejäänud loomingu osas ei lase ta kellegil midagi kohendada ega suunata. Väga iseseisva isiksusena ei tee ta toimetajalegi järeleandmisi kui viimane sooviks näiteks mõne luuletuse tema jaoks mitte midagi ütlevana trükist kõrvaldada. „On loomingut, mille tähendust ja väärtust saan ainult mina ise mõista ja kõik ei peagi alati olema kõigi jaoks ühesuguselt mõistetav,“ kommenteeris Margit luulevaimu haaramatuid piirjooni.

Ta rääkis, et on luuletajaid-asjaarmastajaid, kelle loomingus varjutab sõnumi sisu vaevaline silpide seadmine kindlasse värsimõõtu. Tema nii ei oska. Sõnum vormub samaaegselt valitud luulevormi.

Emakeelt armastades püüab Margit olla võimalikult eestikeelne ja nendib kurvastusega, et praegust arenevat moodsat luulet lõpetatakse näiteks paaris- või paarituarvuliste riimridade puhul viimases stroofis hoopis inglise keeles. Antud juhul on tema arvates tegemist kahe võimalusega: kas tegemist on teadliku moesuunaga või küündimatusega. Margit ei vaidle vastu, et eesti keeles on riimumine võibolla piiratum võrreldes mõnegi teise keelega ja siis on tõepoolest kergema vastupanu teed minnes hõlpsam hüpelda võõrasse keelde. Samas on eesti keel märgatavalt sõnade rohkem kui mõnigi suurkeel. Ja kui peakski millestki puudust tulema, leiab Margit kohe täiesti uue sõna. „Kas sa tead, mida tähendavad varvuskad?“, küsis ta üle laua lähemale kummardudes, endal sädelev kelmikus silmis. Mõtlesin varvastele ja ei pannudki palju mööda. „Varvuskad on varvastega sokid,“ sain vastuseks.

Paistab, et kõik sõnad ei mahu siiski luulevormi või kuidas teisiti seletada seda, et Margitil on käsil ka romaan, millest 8 peatükki valmis. Kui palju valminutele lisa tuleb, seda ei tihka luuletajast kirjanik ennustada. Romaan sisaldab põimikuid lapsepõlvest ja pealkirjaks on „Petu“, mis on perekonna nimest tuletatud kunagine hellitusnimi.

Kui mitte hellitavalt, siis vähemalt tunnustavalt võiks lõpetada käesoleva loo samade sõnadega, mis on kirjutanud luuletaja Olavi Ruitlane debüteeriva luulekogumiku viimasele leheküljele: „Kes ütles et Peterson on surnud? / Selle maa keel... / Luuletab nagu mühin!“