Jaanus Käkk Sindi raekoja tornis
Alutaguse laante keskel elav Jaanus Käkk on võtnud nõuks külastada kõiki Eestimaa linnu ja tutvuda lähemalt linnapeadega. Täna viibis ta Sindis ja õhtuks kavatses jõuda Kilingi-Nõmme.
Sindi linnapea Marko Šorin ja Jaanus Käkk
Kui Tudu aleviku mees möödunud nädala neljapäeval Sindi Linnavalitsusse helistas ja oma soovid selgelt teatavaks tegi, tekitas see telefonikõnet vastu võtnud sekretäri jaoks teatavat hämmeldust. Polnud ju mitte keegi teine varem sellisele ainulaadsele mõttele tulnud, et linnasid külastades vestelda ka linnapeadega ja paluda seejärel ühispildile autogrammi.
Hommikul ajalooliste raudteejaama hoonete juures bussilt maha astudes tegi külaline esmalt iseseisva põgusa tutvuse linnaga ja seadis seejärel sammud Sindi Muuseumisse, kus teati teda juba oodata. Lisaks eelnevale kodutööle sai Jaanus muuseumi juhataja Heidi Vellendi jutustusest kuulda üksikasjalikumaid vastuseid oma küsimustele, mis puudutasid linna minevikku, tänapäeva, inimesi ja museaalide lugu. Samal ajal kattis muuseumi abiline Helle Hansen kohvilaua ja kui mõni aeg hiljem saabus ka linnapea Marko Šorin, jätkus elav vestlus väikese seltskonna ringis istumisega.
Kõigepealt rääkis viiekümnendates rännumees oma lihtsast elust, mis on peamiselt möödunud saekaatris töötamisega. Tudu on põline metsameeste asundus Lääne-Virumaa kaguosas paiknevas Vinni vallas. Kõige vanemad teated pärinevad Tudu (Tydy) kohanimega seonduvalt aastast 1241. Ometi ei ulatu Jaanuse põlvnemise juured kaugemale Alutaguse metsade rüppe. Keskkooli lõpetas ta Elvas. Ta on olnud lühikest aega abielus, tulnud läbi raskest haigusest ja maitsnud 7-8 aastat töötu kasinat leivapalukest. Vaba aega täidab ta meelepäraste harrastustega. Nüüd on spordi- ja mälumänguhuvile lisandunud veel üks hobi. Jaanuse tõi uue harrastuse juurde mälumäng, mida ta käib Tudust 40 km kaugusel asuvas Rakveres mängimas.
„Kord esitati küsimus linnade kohta. Hiljem uurisin internetist, et Eestis on koguni 47 linna. Sellele järgnenud unetul ööl avastasin, et olen kõigest 14 linnas käinud,“ rääkis Jaanus sellest kuidas mõte kõik linnad läbi käia idanema hakkas. „Kuulen lõpmatult, kuidas aina käiakse Euroopa suurlinnades või maailma linnas New Yorgis..., aga mina pole käinud enamikes Eesti linnadeski,“ kõneles kohvi joomise kõrvale mees, kellel tärkas lisaks linnade külastamisele mõte ka linnapeadega kohtuda. Nüüdseks on ta sihipärselt külastanud juba 18 linna. Seni käidud linnade loetelus on Kunda, Tapa, Elva, Jõgeva, Rakvere, Tamsalu, Türi, Kiviõli, Tartu, Valga, Otepää, Viljandi, Püssi, Jõhvi, Kohtla-Järve, Sillamäe, Paide ja täna külastatud Sindi.
Esimeseks linnaks valitud Kunda andis esmase julgustava kogemuse, sest teadmatusest põhjustatud kartlikkus osutus linnapeaga kohtumisel asjatuks. „Mind võttis hästi vastu noor naislinnapea. Tema nimi on Riina Sooäär. Nii hakkasin kogemusi täiendades järgmisi linnasid ja linnapeasid külastama,“ meenutas Jaanus muigel suuga selle aasta 30. juulit.
Erilise tundeelamusega kõneles Jaanus Sillamäe inimestest. „Tänaval inimesi küsitledes tundsid nad siirast heameelt, et räägin nendega võrdlemisi hästi vene keelt ja püüdsid iga hinna eest minna eesti keelele üle. Paraku see neil eriti hästi ei õnnestunud. Eestlasi on Sillamäel kõigest 2,5%. Küsisin raekoda ja nemad parandasid mind kohe eesti keeles. Näitasid käega küsitud suunas ja nimetasid seda hoonet eesti keeles kellatorniks,“ rääkis Jaanus linnaelanike lahkusest, mida ta just kõikjal Põhja-Eestis alati pole kohanud. Vastuvõtt oli olnud Sillamäel lausa suursugune: pakuti kohvi, tutvustati kirjandust ja oldi väga sõbralikud. „Sama südamlikult koheldi mind ka Kohtla-Järvel. Ametnikud püüdsid ikka riigi keelt rääkida ja nad valdasid seda väga hästi.“
„Otepääl kutsus linnapea Merlin Müür mind kohvikusse, oli noor tüdruk - 33. Väga vahva oli Rakveres, mis oli minu „ametlikest“ külastustest viies linn. Andres Jaadlal oli jäänud veel ametis olla kolm päeva ja ta korraldas mulle vägeva vastuvõtu. Pildistamiseks keris lipud lahti,“ esitas Jaan üha uusi meeldivaid näiteid linnapeadega kohtumistelt.
„Kui Tartusse läksin Urmas Kruuse vastuvõtule, ei teadnudki, et oleme samas koolis õppinud, küll kuus aastat erinevas ajas. Tartu linnapea juures tuli ilmsiks huvitav teadasaamine. Kruuse ütles, et olen esimene, kes ei taha linnapea jutule tulles mitte midagi. Alati tullakse linnapea juurde midagi tahtma või abi paluma, mina soovisin ainult vestelda,“ tegi Jaanus kokkuvõtte 20 minutit kestnud kõnelusest.
Ei pääsenud Sindi linnapeagi usutlusest, aga nagu teistelgi juhtudel, ei pidanud ka Marko Šorin tundma end küsimuste tulvas ebamugavalt. Kõik küsimused olid sõbralikud ja tulenesid puht inimlikust huvist linnapea isiku ja tema töö vastu. Kõigepealt lepiti kokku, et kõnetatakse teineteist sinatades. Jaanusel see päris hästi kohe ei õnnestunud, sest tema sõnul on tegemist siiski tippametnikuga. Pikkamisi siiski mehed harjusid sinatamisega. Pealegi oli kolm ja pool tundi kohtumist piisavalt pikk aeg selleks, et suhtlus usalduslikumaks ja lähedasemaks muutuks.
Jaanust huvitas kas linnapea töö on meeldiv tegevus? „Jah on, olen oma kodulinna patrioot ja sellepärast töötan 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Vahel mõtlen asjadele ka öötundidel. Inimesed tulevad marketi kassaleti juures oma murest kõnelema. Kuulan nad igal ajal ja täiesti erinevates kohtades alati ära. Siiski ei usalda enam viimasel ajal oma mälu ja palun töö ajal igaks juhuks uuesti helistada või saata e-kiri,“ rääkis Šorin.
Mis on peamiseks probleemiks? „Praegu käib vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamise lõpetamine ja tänavate endise seisundi ennistamine. Pidevalt peab peatöövõtjaga kemplema ja pisiasjades vaidlema. Töövõtja soovib maksimaalselt väikeste kulutustega tööd ära teha ja üritab mõnegi asja enda kaelast kõrvale lükata. Vaegtööde kevadeks jätmine tekitab uusi probleeme, sest mitme kuu möödudes kipub töötegija mälu lühenema ja siis tuleks jälle kõigega otsast peale alustada.“
Kuidas pingete maandamine käib? „Mängin sulgpalli ja kabet, viimase jaoks ei jätku praegu eriti aega. Väga hea vaheldus on ka rahvatants. Abikaasa kutsus mind segarahvatantsu rühma aasta tagasi. Palus, et teeksin talle selle sünnipäevakingituse. Mis mul sai selle vastu olla, et oma naisega tantsida.“
Mis tööd linnapea varem on teinud? „Olin mõnda aega abilinnapea,“ ütles Šorin ja ulatas selle kinnituseks visiitkaardi. Linnapeaks olemise ajal pole ta visiitkaarti jõudnud veel uuendada, kuigi on selles ametis juba eelmise aasta juulist alates. Veel varem töötas Šorin üle kümne aasta Viisnurgas. Sindi Gümnaasiumi lõpetamise järel omandas ta erialase hariduse Pärnu Majanduskoolis, millest hiljem sai kolledž.
Järgnevalt jalutati mööda ajaloolist Wöhrmanni puiesteed raekotta ja külastati torni tippu, kus Eesti lipp on Pärnumaal kõige kõrgemal kohal lehvimas. Ka Pärnu jõe äärsel jalgrajal kõndides ei jätnud vastu tulev tähelepanelik linnakodanik juhust kasutamata. Peatas linnapea ja tundis muret eelmisel päeval tuleõnnetuses kannatada saanud perekonna pärast. Kuna konkreetne ettepanek näis linnapeale mõistlikuna, siis lubas ta seda tõsiselt kaaluda.
Pärast Kilingi-Nõmme külastamist kavatseb Jaanus võtta ette Mustvee ja Kallaste linnad. Pärnugi on plaanis. „Käisin Pärnu muulil viimati 40 aastat tagasi, nüüd olin Sinti tulles Pärnust läbisõidul,“ mõtiskles Jaanus, kelle plaanides on loomulikult ka pealinn ja Edgar Savisaarega kohtumine. Ometi ei lõpe alustatu pärast 47 linna külastamist, sest linnapead vahetuvad ja uued kohtumised viivad järgmistele ringidele.
