Õppesõit
Käesoleval kuul korraldas Maanteeamet koostöös Pärnu Väärikate Ülikooliga tänastele Pärnumaa eakamatele inimestele vanuses 50+ mootorsõidukijuhtide täiendkoolituse, mille üheks osaks oli ka Gepri Koolituskeskuse poolt läbiviidud õppesõit.
Priit Lilleorg ja Mihkel Raju jätavad pärast sõitu sõbralikult hüvasti
Tegemist oli Eesti rahvusliku liiklusohutusprogrammi ühe pilootprojektiga, milles õnnestus katseliselt osaleda paarikümnel kodanikul. Gepri Koolituskeskuse juhataja Priit Lilleorg on lõpetanud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis liiklusohutuse rakenduskõrgharidusõppe, mis on terves Euroopas üsna ainulaadne teaduskond. Üksnes Norras on veel midagi selle sarnast. Seega võiks öelda, et valitud seltskond sai akadeemilisel tasemel täiendõpet. Samas tuleb tunnustavalt mainida, et Lilleorg suutis suurepärase lektorina esineda vestluslaadse loenguga väga lihtsas ja arusaadavas keeles. Korraldajad tegid kahtlemata õigesti, et sama isik, kellega õpilased olid juba teooria pinnal vesteldes tutvunud ja jõudnud harjudagi, võisid järgnevatel päevadel temaga koos ka õppeauto pedaale tallata.
Tekib küsimus, kui vajalik, otstarbekas, mõtekas või kasutoov on õpetada mitmekümne aasta pikkuse kogemuste paunaga autojuhte? Viimati muudetud liikluseeskirjadki pole enam uued ja küllap on tõsisemad juhid juba paari aastaga jõudnud need endale selgeks teha. Igapäevane sõitki peaks kogemusi juurde tooma, mitte neid vähendama. Selliselt arutledes näib kõik loogilisena. Samas teame, et mitte ükski juht ei sooviks naljalt uuesti liikluseksamile minna. Miks seda peljata, kui kõik on rohkem kui selge?! Järelikult on teadmiste ja praktiliste kogemuste värskendamine keskmise juhi tegevuses täiesti vajalik toiming. Eriti juhtudel kui inimene on teatud põhjusel mõne kuu, aga teinekord ka aastaid juhtimisest eemal olnud.
Vaatamata varajasema vilumuse heale tasemele ei pruugi pärast vaheaega reageerimine ja harjumuspärane tegevus samastuda endise juhtimisega. On ka teine pool. Igapäevases juhtimises võivad roolihoidmise stiil ja juhtimise võtted hakata märkamatult muutuma ilma neid ise märkamata ja siis on hea, kui teadja inimene sellele argumenteeritud selgitustega tähelepanu juhib.
Kuna tegin viimase õppesõitjana ka ise katse läbi, siis on kõige hõlpsam enda kogemuste põhjal näiteid tuua. Pole ju põhjust teha kõiketeadja tarka nägu ja kirjutada üldistavalt oma kaaslaste headest ja halbadest juhtimise võtetest või anda edasi sõiduõpetaja kirjeldavaid sõnu ülejäänud õpilastega tehtud sõitudest.
Sõidul mööda linnatänavaid ja maantee lubatud kiirustel kontrollis Lilleorg osava võttega tähelepanuvõimet sellega, et kõneles lakkamatu järjepidevusega. Rääkis maast ja ilmast ja samas juhtis samal sõbralikul toonil tähelepanu mõnele juhtimisvõttele, milles nägi vajakajäämisi. Pidi kuulma nii sõiduõpetajat, kui ka nägema ja kuulma teisi liiklejaid, aga ka teed kõigi liiklusmärkide, joonte ning foorituledega. Isegi kaasliikleja ootamatut riskantset manöövrit, mis võinuks lõppeda plekkide kolinaga.
Käte töö on roolil oluline. Üsna ruttu lasin parema käe rooli küljest lahti, et toetada peopesa käigukangile. Tõepoolest saab ka ühe käega autot sirgel hoida ja sooritada ka pöördeid ilma kätt kangilt tõstmata, aga päris õige teguviis see igas olus ei ole. Eriti ohtlik on ühe käega juhtimine suuremal kiirusel. Mis juhtuks näiteks rehvi ootamatul purunemisel, kui rooli hoidmine nõuaks murdosa sekundi pärast ka teise käe abistavat jõudu?
Märkuse sain ka sellepärast, et suunamärguanne võiks toimuda pisut varem.
Rahakoti sisu säästmise seisukohalt oli vast kõige tänuväärsem tähelepanu juhtimine käiguvahetusele ja vabakäigule üleminekul. Kiiruse vähendamisel peatumiseks liiga varajane käigu väljavõtmine neelab tarbetult palju kütust. Seega peaks lahutamine toimuma viimasel hetkel. Tahhomeeter ja kiiruse näidik on ühe suurused ja võrdväärselt vajalikud riistad jälgimiseks. Ühtlase sõidu puhul peaks seier näitama 1600 kuni 2000 p/min. Üle 2000 tõustes oleks aeg käiku vahetada.
Sellest kõigest oli õppesõidu lõpetamise järel ka juttu ja meelde jätmiseks kirjutas Lilleorg kokkuvõtvad märkused paberilehele. Siiski alustas ta juttu tugevatest pooltest, et oleks ka kaasale kodus midagi ette näidata ja viimane julgeks ikka sõitma tulla. Esimesena tähendas Lilleorg kiiret kohandumist võõra sõiduki roolis. Veel märkis ta positiivsena ohutuse kontrolli enne manöövreid. Samuti kiiruse tunnetust ja hoidmist. Viimase puhul tundsin kerget niisket jahedust seljal, sest tean endal olevat kalduvust gaasipedaali ikka võimalikult kiiresti ja sügavale tallata, aga õpetaja kõrval istumine distsiplineeris kindlasti ka üleannetumat juhti.
Viimaks kiitis sõiduõpetaja auto tunnetust pärast pikaajalist mittesõitmist. Enne sõitu tunnistasin, et pole vähemalt paar viimast aastat roolis istunud ja Lilleorg tunnistas, et oli olnud minu hoiatuse pärast enne sõitma hakkamist päris mures, sest polnud päris kindel millise tänavaäärsetest postidest ma pikali ajan või kas me üldse terve nahaga hiljem uste vahelt välja pääseme. Läks siiski õnneks ja võibolla polnudki tarvis päris õigust kõnelda sellest kui pikalt on tegelikult autojuhtimisest eemal oldud. Kokkuvõtvalt võib arvata, et kui kord juba ratta või autoga sõitmine on omandatud, siis päris ära ei unune, aga vilumused taanduvad kohe päris kindlasti.
Samal teemal:
