Lambapügamise pealinnas. Fotode autor Priit Neilinn
Iirimaal elav Priit Neilinn kirjutab vahetutest muljetest tema kodulinnas toimunud lambapügamise ja villatöötlemise maailmameistrivõistlustest, milles osalesid ka eestlased.
Priit Neilinn
Tegevuspaik: Gorey väikelinn Iirimaal. On kena maikuuhommik. Väljun oma kodumajast ja asun umbes kümnetuhande elanikuga linnakese peatänavat mööda allapoole kõndima. Suurem osa selle linnakese asukaid pole veel ärganud ja mind ümbritseb imepärane maailm. Kõikide poekeste vaateaknad on iiripärase huumoriga dekoreeritud. Minust vasakule jääva apteegi aknal seisab näiteks imestunud pilguga lamba karikatuur, kes on üleni plaastritega kaetud. Järgmisel poeaknal aga väntab tohutuid kummikuid kandev naine käsidünamoga elektrit, mille abil käivituva masinaga tema mees lammast niidab. Foto on pärit kusagilt kahekümnenda sajandi algusest. Kerkib üles loomulik küsimus: mis on selle kõige põhjus? Miks kõik see kirevus linnatänavatel ning erinevate riikide lipud?
Jah tõesti... 17-25 mail toimuvad siin lambapügamise ja villatöötlemise maailmameistrivõistlused Golden Shears. Linnake on veel poolunes ja ainult tema legendaarne kojamees Jimmy tegutseb juba agaralt, aga kusagil linna servas, seal kus töömehed on juba mitu nädalat tagasi asunud kokku monteerima ’’olümpialinnakut’’, seal ei maga enam keegi. Võistlused on juba ammu alanud, tõsi küll peaaegu et ilma pealtvaatajateta. Nemad tulevad palju hiljem, siis kui uni täis magatud ja lastel kõhud täis söödetud. See on ju perekondlik üritus.
Suundun siis minagi mõni tund hiljem sinnapoole, kuhu maona looklev rahvamass liigub. Mis mulle kohe silma torkab on see, et võistlustelt tulevate inimeste jalanõud on väga porised. Selle põhjust mõistan kohe, kui kohale olen jõudnud ja oma käepaela kümne euro eest välja lunastanud. Müügiputkade ja muude paviljonide vahel kulgevad rajakesed on tõesti tuhandete inimeste poolt väga mudaseks tallatud ja sellele on omalt poolt kaasa aidanud sagedased hoovihmad. Rahva meeleolu see kõik aga ei kahanda, pannakse lihtsalt värvilised kummikud jalga ja pidutsetakse edasi.
Küsin väikesekasvuliselt Uus-Meremaa proualt, et kus ma Eesti võistkonna võiksin leida. ’’Oi, sa pead lihtsalt ringi kõndima ja otsima,’’ kõlab tema soovitus, ’’neil on sinised dressipluusid seljas.’’ Ja mul on õnne! Sealt nad tulevadki...kaks tõelist viikingit pikkade habemete ja lambavillaste kampsunitega. Need kaks hiiglast näevad tõesti väga romantilised välja.
Tohutu suure tsirkusetelgi lähedal, seal kus võistlused ise aset leiavad, on sisse seatud söögikoht. Palun meestel laua taga istet võtta.
’’Kellega on tegu ja mis teid siia tõi, mehed?’’ on minu esimene küsimus. Selgub, et tegemist on härrade Tiit Kaivo (Sireli talu; Harjumaa Kose vald) ja Nils-Naatan Kaivoga (Sireli talu villakoda; Mooste mõis Põlvamaal). ’’Oleme siin tegelikult õppereisil ja meie meeskonda kuuluvad veel Aadam Kaivo (masinpüigamises võistleja) ning Peedo Fiks (sama ala võistleja). Peale selle on meiega kaasas veel härra Kalmer Kivitai ja proua Tiina Kester Saaremaalt, Roosi talust, kes on lambakasvatuse entusiastid ning lisaks veel nende tilluke kaheksa kuud vana poeg Kait Kivitai. Meie reisi finantseerib osaliselt Eesti Lambakasvatajate Selts ja osaliselt me ise.’’
Palun Tiit Kaivol selgitada, kuidas sai alguse eestlaste tee kaasaegse lambapügamise maailma. Tiidu sõnade kohaselt algas kõik juba 2001. aastal, kui Sireli talu rahvas kohtus Tšehhimaal, Euroopa Villaühenduse Konverentsil šotlase Colin McGregoriga, kes oli lahkesti nõus läbi viima esimesed lambapügamiskursused Eestis. Esimeste võistlusteni jõuti aga alles 2008. aastal Norras.
Tunnen nüüd huvi, et kui palju selle ala tõsiseid spetse võiks Eestis üldse olla? Tiit arvab, et neid võib olla vast umbes kümne ringis. Silmas on peetud muidugi inimesi, kes on võimelised tipptasemel võistlema. Nüüd küsin ma, et kuidas need inimesed tavaliselt oma leiba teenivad ja kas see on ka rahaliselt tasuv ala?
Tiit räägib mulle, et Eesti lambapügajad tegutsevad peamiselt Soomes, aga mitte ainult. Kõige parema kooli saab muidugi tõelistes lambamaades nagu Austraalia ja Uus-Meremaa. Neis riikides makstakse ühe lamba pügamise eest keskmiselt üks kuni kaks eurot. Skandinaaviamaades on hinnad kõrgemad, üks tõsine töömees võtab päevas ju ette mitusada looma. Seega küllaltki tasuv ala. Need töömehed liiguvadki ühest riigist teise, just sinna, kus just hooaeg on. Peab tunnistama, et tõeliselt põnev elu. Juttu ajades selgub veel, et üks võistlejatest, Aadam Kaivo, on tegelikult füüsikatudeng ja lambapügamine on tema jaoks pigem põnev harrastus. Mõtlen, et on ikka vahva, kui üks inimene nii mitmekülgne on.
Ma ei taha neid tõsiseid mehi väga kaua kinni pidada, tänan ja lasen neil minna oma kannukest iiri õlut maitsma. Ise suundun aga võistlustelki.
Õhk on siin pingest ja lambalõhnast paks. Kommentaatori sõnadevool kirjeldab parima võistleja igat liigutust. Noored tugevad mehed haaravad osava maadlusvõttega lamba, suruvad selle oma põlvede vahele ja mõne hetke pärast on too oma kasukast ilma. Mahaniidetud vill rändab otse Hiinast pärit kokkuostjate kätte. Üldse tõid Iirimaa kaksteist maakonda siia võistluste tarbeks umbes kuustuhat lammast. Tingimusteks on, et loom peab olema ühe aastane ja tal ei tohi olla olnud tallesid. Võisteldakse nii masin- kui käsitsipügamises. Ka pügatavate loomade arv on erinev. Rahvas elab oma staaridele häälekalt kaasa.
Õhtul koju jõudes mõtlen ma, et tegemist võib ju olla alaga, milles Eesti mehed võiksid tulevikus maailmas tõeliselt ilma teha. Mis paneb mind seda uskuma? Me ei kuulu ju hetkel veel eliiti. Eestlastele on spordis alati meeldinud individuaalalad. Me lihtsalt oleme niisugused – üksi öös ja udus... Oleme ka oma olemuselt põllumehed ja ka meie meeste ropsakas jõud ning maadlustulemused panevad samuti niisugusesse tulevikku uskuma. Ja kui me niisuguse entusiasmiga sellel alal edasi tegutseme, siis ei suuda meid miski tippu jõudmast peatada. Üks asi veel: kuulsin nimelt, et lambapügamine pürgib olümpiaalaks ja on võimalik, et juba järgmistel mängudel saab seda jälgida demonstratsioonalana. Eks näe, mis tulevik toob...Igal juhul olin ma üle pika aja jälle oma sünnimaa ja sealsete inimeste üle väga uhke.
Samal teemal:
