TOREDAD JUHTUMISED | Ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – see läheb mööda
Aednikust pikem paprika, logistiline imetegu, kohtumine kuningaga, Kilimanjaro vallutamine, ahv-varganägu, iseenda kloonid, sild Saaremaalt mandrile - kõik see on juhtunud Maalehe rahvaga lõppeval aastal.
Lõppev aasta on viinud Maalehe ajakirjanikke ja teisi töötajaid uskumatutesse kohtadesse ja unustamatutesse seiklustesse. Mitte kõik need lood pole leheveergudele jõudnud. Siinkohal jagamegi teiega, kallid lugejad, mõningaid toredaid juhtumeid!
Ta sai mingi paki!
Bianca Mikovitš
Kui hommikul viie paiku ärgates juhtunust aru sain, oli esimene mure, kuidas nüüd lehele lugu valmis kirjutada. Palju võimalusi polnud. Haarasin telefoni – esmalt läks kiri paavsti lennutanud airBalticusse, siis asusin sealsamas telefonis kirjutama mahukat reportaaži. Oli hull, kuid tehtav.
“Ta sai paki! Kas lennukis tuuakse nüüd pakke kätte?” imestasid kaasreisijad mu taga. Ei tooda. Aga vahel juhtub inimestega häid asju.
Jõuluime nimega ... Narva 215
Rein Sikk
Aasta pimedaim aeg vajab väikeste imede valgust. Õnneks pole see mind maha jätnud, sest usun imedesse. Ju pole imedesse uskumata võimalik ise ajakirjanikuna imesid luua.
Tõsi, lahendust pole siiani. Aga see erakordne mühin, millega Narvas kodanikuühiskond kasvama hakkas, see mühin oli lausa kõrvaga kuuldav.
Hea tunda, et ma pole asjata kirjutanud. Saaga jätkub.
Mind rööviti!
Raivo Murde
“Teeme ära” Aafrika moodi
Andres Eilart
Eestis on ikka väga mõnus elada, uskuge!
Seal metsaservas ta kuskil magab...
Mari Kartau
Et kondid Maalehe digilehte tehes arvuti taga istudes kangeks ei jääks, teen vahepeal ka metsatööd. Läinud talvel oli teoksil üks suur ja üsna raske tükk valgustusraiet Anija vallas. Enamasti on see üsna üksildane töö, kuid seekord oli mets kahel pool teed, mis viis toreda pererahvaga talu juurde. Ajasime vahepeal nendega ikka juttu.
Eraldis hakkas valmis saama, tööjärg jõudis hirmsa rägastikuga vana metsaservani. Sattusin jälle pererahvaga tee ääres kokku. “Seal metsaservas magas meil eelmisel aastal karu,” teatasid nad. “Ei teagi, kas ta sel aastal ka seal on?”
Pärast seda vehkisin võsalõikajaga märksa ettevaatlikumalt. Oleks ju päris inetu lugu, kui kogemata karule tagumikku lõikaksin…
Sünni ja surma aasta
Ivar Soopan
Ta tuli kaua ja läbi raskuste ning pani proovile arstide-õdede oskused. Veider, aga ma ei kahelnud neis kordagi ja jälgisin üsna rahulikult, kuidas asjatundjad toimetavad. Ma ei lubanud pähe mõtet, et midagi võiks valesti minna.
Lapse sünnist suuremat rõõmu ei ole. Kui kõik lõpuks laabub ja iga uue päeva hommikul saad põnni kaisutada, siis on maailm korras.
2018. aasta oli tuleku kõrval ka mineku aasta. Oli raske lahkuda oma sõbrast, vahvast kassist Murrist, kellega olin heas ja halvas koos 14 aastat. See on pikk eluperiood, mil harjud loomaga nii, et temata ei oskagi.
Veel mitu kuud pärast sõbra lahkumist leian end kaupluses loomatoidu lettide vahel. Jalad ise viivad vanast harjumusest, kuigi enam pole sinna asja.
Aga muidu oli elu üks toredamaid aastaid, mil sai palju oma kätega tehtud, armastatud, kogetud uut maailma. Järgmine aasta tuleb veel parem.
Ilmaime
Rein Raudvere
Kui ma Pala kooli 2. klassi poisina ajalehe Säde kirjandusvõistlusel teise koha võitsin, mõtlesin, et kunagi kirjutan ka raamatu. Kas see oli sellest, et suure lugejana olin kusagilt leidnud üteluse, et iga mees peab elus muude tähtsate asjade kõrval ka raamatu kirjutama, kes seda enam mäletab.
Paraku jäi suurena see raamatumõte muude tähtsate asjade kõrval lootusetult soiku. Meenus küll vahel, kui mõni kolleegidest oma raamatuga maha sai, kuid ei enamat.
Tänavu juhtus aga ime – sain ettepaneku raamat kirjutada. Haarasin sellest innuga kinni ja suvel võisin juba seda ka käte vahel hoida. Mõnusalt armas teine! Kaanel kiri “Igapäevased ilmatarkused”.
Vahel võib ka 53 aasta vanune mõte täituda!
Põrgus ja taevas
Jana Rand
Ma matkasin sel kevadel Himaalajas, maailma kõige kõrgemate mägede jalamil.
Seal inimesed elavadki väga kõrgel, ning elus esimest korda tuli mul magada viie kilomeetri kõrgusel. Hapnikku on seal vähevõitu, ja kuigi olen mägedes olnud palju kordi, oli see öö üks hullemaid, mida olen üle elanud.
Tegelesin öö otsa hingamisega, ning kui väsimus ja uni tikkusid võitu saama, ärkasin kohutavate nägemustega, nagu oleksin juba hauas ja mulla raskus rõhub rinda. Tund-tunnilt tundsin üha enam, et nii ongi, siit ma enam välja ei roni. Kõik, mis elus on halvasti läinud või tehtud, oli järsku meeles ja nii ehe, nagu oleks kõik äsja toimunud.
Ühel hetkel aga kuulsin kellukese helinat ja munka kusagil läheduses palveid ümisemas. Oli hommik. Päike oli tõusnud ja pannud oma kiirtega mägede panoraami hiilgama. Milline avarus ja vabadus! Taevas oli ebareaalselt sinine ja seal ujus üksainus pilv. Tundsin ta kohe ära – see olin mina, kes ujus seal ülimas õnnes ja rahus ning vaatas kõige olnu ning oleva peale lepliku ja heasoovlikuna.
Ma ei mõistnud, millest munk laulis. Aga mulle tuletas see meelde budistlikku tarkust: ükskõik kui halb või hea sul hetkel pole – ka see läheb mööda.