Gaasiautosid järjest lisandub, aga tehnoülevaatuse tegemiseks vahendid puuduvad

Gaasiautode tehnilise seisukorra üle järelevalve tegemine muutub nende lisandumisega järjest päevakohasemaks, paraku spetsiaalseid seadmeid gaasiautode tehnoülevaatuse tegemiseks paljudes ülevaatuspunktides veel ei ole.

Kuigi tehnospetsialistid ütlevad, et gaasiautode juures vajavad erilist tähelepanu kütusepaak ja -torud, siis praegu saavad nad neid tehnoülevaatuse käigus kontrollida piltlikult öeldes vaid visuaalse vaatluse, seebivee ja pintsliga.

Nii väljendas olukorda Eesti Tehnoülevaatajate Liidu juhatuse liige Avo Raud, tunnistades, et tehnoülevaataja ligipääs gaasiseadmetele on praegu veel piiratud ja ega vahendeidki pole, millega näiteks gaasilekkeid tuvastada.

„Probleem on selles, et gaasiseadmed on tihtilugu autodel kusagil raskesti ligipääsetavas kohas katte all ja me ei pääse neile lihtsalt ligi. Heal juhul vaid näeme balloone, aga otseselt katsetada ja testida gaasiseadmeid tehnoülevaataja ei saa,” selgitab Raud. „Katete eemaldamine jmt sõiduki demonteerimine ei ole aga kooskõlas ülevaatuse EL-i direktiivi ja üldiste tehnoülevaatuse põhimõtetega.”

Tegelikult on olemas gaasilekke detektorid jmt, aga need seadmed ja vahendid ning nende kasutamine ei ole veel seaduse järgi reguleeritud. Samuti ei ole kehtestatud nõudeid, millistele parameetritele peaksid vastama autode gaasisüsteemide kontrollimise seadmed.

„Meil pole praegu metoodikat, et sõidukite gaasiseadmeid terviklikult kontrollida,” märgib Avo Raud.
Iga kahe aasta tagant peaks kontrollima gaasitorustikke, iga nelja aasta tagant gaasiballoone jmt, iga 20 aasta järel aga tuleks gaasipaagid üldse välja vahetada, selgitab ta.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi veondus- ja liiklustalituse peaspetsialist Sven Nurk ütleb, et CNG-autode ülevaatuse üksikasjade paikapaneminsega praegu tegeldakse. Töö käib ka selle kallal, et alates 2019. aasta kevadest oleksid teatud kontrolliseadmed igas ülevaatuspunktis kohustuslikud.

Avo Raud kinnitab, et selleks ollakse valmis, aga ülevaatajad vajavad kindlasti juurdeõpet.

„Tootjatepoolne informatsioon on puudulik ja tehnoülevaatajatel see üldse puudub,” räägib Raud. „Eesmärk aga peab olema, et kõik tehnoülevaatuse punktid kõikjal Eestis teeksid kontrolli ühte moodi.”

Kontrollseadmed pole iseenesest kallid, aga puudu on kindlad reeglid, millele seadmed peavad vastama. Ta lisab, et kõige lihtsam ja odavam on praegu teha ülevaatust elektriautodele, sest nende puhul pole vajadust hinnata heitgaasikoguseid.