Leili metsalood | Valge aja ootus
Tänase loo juurde pilte valides leidsin kaks ühest kohast tehtud fotot: kuusenoorendik lumeta sügisel ja päeval pärast lumesadu. Pildid tehtud umbes kümnepäevase vahega ja valgust on praegusel aastaajal tõesti napilt.
Minu jaoks on see aasta kõige depressiivsem aeg, mida ei leevenda ka jõuluootus. Või mis muud need jõulud üldse ongi kui valguse ootus ja lootus, et pärast pööripäeva läheb paremaks. Jõulud on lihtsalt pööripäeva järgsed pühad, mil pered kokku saavad. Lähedastega koos olemine ongi jõulurõõm.
Eks pimedal ajal üksi olemisel on ka positiivne pool – võib võtta mõne uue raamatu ja lugeda. Oma lugemisvara valin väga hoolega - loen peamiselt loodusest kirjutatud lugusid ja vahel leian neid ka oma vanade raamatute seast. Ajalehtede tellimisest olen suures osas juba loobunud ja avastanud, et ilma saab hakkama küll. Loodusajakirjad siiski jäävad ka uuel aastal käima. Kui tuju tuleb, kuulan arvutist muusikat, sedagi valitult.
Mida vähem kõrvu tungivat või silmadega haaratavat informatsiooni endast läbi lased, seda väiksem on oht lasta end ümbritsevast mõjutada ja suurem võimalus jääda iseendaks. Samamoodi saab valida ka inimesi ja suhelda vaid nendega, kellega tunned midagi ühist olevat. Tuleb välja, et neid on päris palju.
Alati on siiski üks ja kindel asi, mis on usaldusväärne ja õpetlik. See on loodus, see on tuttav kodumets, rabamaastik või mererand. Ja vaikus on hädavajalik, aitab mõtteid puhastada, õpetab ennast kuulama.
