Leili metsalood | Lõhki kistud mets ja inimesed seal sees
Samamoodi pooleks lõigatud on inimesed metsast rääkides. Metsamajandajad ja ametlik statistika väidavad, et metsaga on kõik korras, puitu jätkub, suurenev raiemaht ei ohusta metsa tagavara ja noort metsa kasvab juurde.
Ometi on seaduses kirjas, et mets ei ole ainult majandamiseks ja tööandjaks (metsa sotsiaalne külg), vaid metsal on ka ökoloogiline ja kultuuriline väärtus kogu rahva jaoks. Inimesed, kelle majanduslik käekäik ei sõltu otseselt metsast, kuid kellele läheb korda mets kui loodusväärtus ja selle ajaloolis-kultuuriline tähendus, tõstavad järjest valjemalt häält. Räägitakse alanud metsasõjast.
Kirjanik ja mõtiskleja Valdur Mikita kirjutas hiljuti raamatu „Eesti looduse kannatuste aastad“, mille pealkiri sarnaneb (võimalik et taotluslikult) ajaloolisele suurteosele „Eesti rahva kannatuse aasta“ ja mis räägib punavõimu jõudmisest Eestisse. Kirjanik Mikita paneb lugeja järele mõtlema, miks me eestlastena oma metsaga järjest sügavamasse sohu ronime. Kodused loodusmaastikud kaovad, kui samas tempos edasi rühime.
Eesti iseseisvumise ja kapitalistliku majandusmudeli jõustumisega on iga aastaga metsade raiemahud suurenenud. Mets on äri. Metsaomand liigub väikeomanikelt järjest rohkem suurte firmade kätte, kes tegutsevad kasumi teenimise mudeli järgi. Metsaraie ja -hooldus annavad inimestele tööd ning ettevõtetele toodangut (majanduslik ja sotsiaalne külg).
Metsa kultuuriliste väärtuste hoidmine ning looduskaitse ja loodusharidus on küll seadustes kirjas, kuid majanduslik pool surub need alla. On palju inimesi, kes igapäevaselt metsas leiba ei teeni, kuid käivad seal puhkamas, marjul-seenel või lihtsalt loodust nautimas. Neile mõjuvad raiete järel toimunud muutused metsamaastikes eriti rängalt ja sellest siis ka räägitakse.
Nagu kodu oleks rüüstamas käidud – sellise tunde jätab tuttava metsa mahavõtmine. Eestlase metsaarmastus lööbki kriitilisel hetkel välja, ta hakkab sõdima, kui armastatu tahetakse ära võtta. Seda kriitilist piiri ei tohi ületada.
