Petserimaalane: Eesti Vabariigi juhid ei peaks oma seaduslikule maa-alale ja ajaloole selga keerama
Petserimaa ajaloost saab tänane eestlane soovi korral rohkem aimu kui Petserimaa praegusest olukorrast. Ometigi on tänane päev ju käegakatsutav. Muidugi siis, kui me oma päeva – ja oma vanemate ja esivanemate maad – käega katsuda ning silmaga näha soovime. Sest Petserimaa on ka eestlaste maa, mitte mingite kloostri kohal hõljuvate setode kinnistu.
Võimatu on hinnata statistiliselt keskmise eestlase teadmisi ja tundmusi, ent mis puudutab Eesti Vabariigi valitsuskonda ja meediat, siis nende meelest pole Petserit ja Petserimaad olemaski – Ingerimaast rääkimata. Koguni veel nii, et sõna Tartu seisab küll kompuutris normaalsena, Petseri puhul aga tõmbab keegi sõna alla punase lainelise joone justkui oleks tegu hirmsa kirjaveaga.
Kui Eesti meedia kirjutabki miskit Petserimaast, siis sellises võtmes, et ega seda maakonda enam tagasi tahta pole tarvis. Oh Jumal! Kui 1918. aastal eestlased oma riiki kaitsnud poleks, oleksime siiani Vene riigi osa! Kahju, et paljud madalahingelised kaasmaalased võtavad omaks argade ning äärmiselt lühinägelike poliitikute käitumise.
Nüüd on juba hilja?
Üks Lõuna-Eestis elav naisterahvas tunnistas tänavu, et ta on palju kordi Venemaal käinud. Küsimuse peale, kus siis, ütles ta puhtsüdamlikult, et Luhamaa taga Šumilkinos. "Vedasin sealt bensiini. Siis, kui iga päev paagitäie võis tuua. Nüüd tohib vaid korra kuus. Nüüd enam ei käi"
"Kas te Tartu rahulepingust olete kuulnud?" küsisin.
"Tean ikka, aga nüüd on sellest juba hilja kõnelda."
"Kelle jaoks on hilja kõnelda? Kas te ei tea, et see on Eesti Vabariigi osa?"
"Mul pole seal mingeid sugulasi," ütles ärinaine külmakõhuselt.
Venelane tunneb ilmeksimatult tänaval või poes ära baltlase. Ükski kaupmees ei keeldu tänapäeval müümast oma kaupa võõramaalasele.
Mitte nii, nagu meenutas üks Petseri elanik, Kesk-Venemaalt tulnud Oleg, kes siiamaani eestlaste peale kõõrdi kaeb. 1980-ndate lõpupoole oli ta koos väikese tütrega Vastseliinas poes ning müüjanna ei lasknud mehel osta oma tütrele nätsu – toona Petseris olematut kaupa. Miks? Ei tea. Võibolla oli müüjanna lapsena Siberisse küüditatud, või oli sinna saadetud kedagi ta omastest? Aga võibolla oli müüja lihtsalt rumal ja tigedavõitu labane inimene?
See kuuldud episood näitab, kui kerge on tülli ajada inimesi, isegi ühest rahvusest, mis siis rääkida eri rahvustest.
Praeguseks elab Petserimaal tõesti palju migrante ning nad ei ole tuttavad Petserimaa ajalooga. Ei saagi olla, sest mitte üksnes Petserimaa meedia vaid kogu Venemaa meedia on valitsusmeelne, Vene valitsus aga elab ikka veel nõukogude ajas, nuttes taga Nõukogude Liitu, mille lagunemine olevat 20. sajandi suurim katastroof!
Nii kohalikes lehtedes kui kodulooväljaannetes kajastatakse väga palju sõjateemat, meenutatakse ka Petserimaa Omakaitse hirmutegusid. Petserimaa Hävituspataljoni mõrvad liigitatakse aga kangelastegude hulka. Ametlik poliitika kõneleb omaaegsest Eestimaa Petserimaast kui kodanliku, töörahvale hirmsa buržuide riigi osast.
Põlispetserimaalastest venelaste hoiak on õnneks objektiivsem. Eriti nende hoiak, kes ise elasid Petserimaal enne suurt sõda. Noortel on raske objektiivsust leida. Heanaaberlikkus on praegu Vene ametlikus poliitilises doktriinis olematu.
Kultuurisuhted püsivad
Õnneks valitseb vaimuinimeste vahel tolerants, arusaam kõrgematest väärtustest. Petseri ja Pihkva ansamblid on esinenud Eestis, eriti Lõuna-Eesti pidudel või laatadel. Ning suheldakse jätkuvalt.
Petseris luterlikus Peetri kirikus esinevad korduvalt meie orelimängijad, seal kõlab ikka rahvast täis kirikus vendade Kriisade ehitatud orel. Petseri linnapargis omaaegse Kaitseliidu maja kõrval tänati suurte aplausidega meie lauljat Anne Veskit. Aga sellest saab juba üle kolme aasta. Meie tipplauljaid võiksid esineda Petseris igal aastal, ning mitte üksnes korra aastas.
Üsna tihti tutvustab Petseris oma raamatuid Petserimaal sündinud ning Petseris koolis käinud Nadežda Katajeva-Valk, tartlanna.
Mainisin eespool Vene võimude ametlikku suhtumist ajalukku ja Petserimaasse. Kuid meie kohus on mitte otsida pindu võõras silmas, vaid objektiivselt vaadata iseendasse!
Paar korda aastas trehvavad Petseris esinema seto ansamblid. Ent vaja oleks, et Eesti kultuuritegelased külastaksid Petserit ja Petserimaad palju sagedamini, et külastaks ametlikult, kõrgel tasemel. Kultuurisuhted meenutaksid Petserimaal elavatele Eesti Vabariigi kodanikele, et Eesti ei ole Petserimaast võõrdunud, et meie ei ole Petserimaad unustanud ega saagi unustama.
Eestlaste esinemiste järel hakkaksid kasvõi väheke huvi tundma ka need venelased, kes Petserimaa ajaloost mitte tuhkagi ei tea. Samas saaksid eestlased ise informeeritumateks Petserimaa asjus ning kuulujuttude asemel hariksid end oma kohalolekuga.
Eesti Vabariigi kodanikke elab Petserimaal veel praegugi mitu tuhat. Eesti Vabariigi juhid ei peaks oma seaduslikule maa-alale ja oma ajaloole mitte tagumikku näitama, vaid keerama sinnapoole oma näolapi ning tegema kõik selleks, et meie, Petserimaa eestlased saaksid ükskord juba viisavabalt käia oma kodusel maal, kus meie vanemate ja eelkäijate kalmud Petseri rajooni kaheteistkümnel kalmistul asuvad. Õnneks on Petseri rajoonis elavatel Eesti Vabariigi kodanikel kaks passi, mille abil saavad nad ületada kontrolljoont ning käia Eesti riigis külas omastel, sugulastel ja sõpradel.
Kui inimeste vahel puudub vihavaen, siis on nii omastega kui naabritega hea ja kosutav suhelda. Meie kohus on suhelda oma vanemate ja esivanemate ning Eesti Vabariigi kodanike maaga, koduga. Me ei taha ju kinkida ära Hiiumaad või Narvat. Miks ollakse nõus kinkima Petserimaa?
Ajalugu kannatlikke sallib
28. novembril külastas Petserit niinimetatud setode delegatsioon eesotsas riigihaldusministri Janek Mäggiga. Ministriga olid kaasas Setomaa valla juhid. Setovärvi delegatsioon küll, aga ikkagi eestlased ju, Eesti kodanikud Eesti passiga ületasid kontrolljoone!
Kas ja kuidas kajastas seda visiiti Eesti meedia? Ei kajastanudki – mitte kusagilt polnud lugeda, mida tegid minister ja omavalitsusjuhid Petseris!
Teine viimase aja seik, mis puudutab Petserit ja Petserimaad on see, et reedel 30. novembril kella 14-st oli Raadio 4 eetris pea tund aega narodnõi deputat sotsialnõi demokrat (nii tutvustatigi) Jaak Allik. Raadiosse helistajaid oli palju. 34. minutil küsis üks naine, miks Petserimaa on antud Venemaale? Irvitavalt vastas Jaak Allik sellele nii: "Kas arvate, et Venemaa on nõus andma Petserimaa Eestile koos kloostriga ja maaga, mis Nõukogude Liidu ajal oli Vene Föderatsiooni osa?"
Aus inimene oleks vastanud tollele Petserimaalt põgenema sunnitud, aga tihti omakseid külastavale naisele, et Eesti Vabariigi valitsused pole küsinudki tagasi Eesti Vabariigi seaduslikke maid. Kes sulle küsimata midagi liua peal kohale toob?
Vaat sealt tulekski alustada – mitte hädaldada endamisi ning mitte irvitada õiglust taga nõudvate inimeste üle!
Lõpetuseks üks tsitaat: "Mitte iial ei tunnista eestlased end kangelasrahvaks. Pigem on nad liiv heroiliste kalmude vahel, millekski ometi vajalik, vaevu aimatav lõhn pärast traagiliste lillesülemite närbumist, teerada, mida ületades ühe kangelasrahva juurest teise juurde minna ... Eestlane seisab surnuaia servas ja vaatab oma ajalugu pealt."
Nii kirjutas Jaan Undusk 1998. aastal oma essees "Nagu kivikild hamba all".
Ajalugu kannatlikke vast sallib. Vaikivaid, mälutuid ning orjaliku hingega ennastunustavalt alandlikke ajalugu küll ei salli.
