Ajaloolane Aldo Kals: piirileping Venemaaga on juba sõlmitud – Tartu rahu
Olgu kõigepealt kummutatud sageli korratud väide, et Eesti on ainus Venemaa Föderatsiooniga külgnev Euroopa Liidu liige, kellel puudub omavaheline piirileping. See leping on olemas ja see sõlmiti juba 2. veebruaril 1920 ning asub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris 11LTS29. Seega nagu polekski vajadust uue piirilepingu üle rääkida. Kuidas see teema aga meie ellu tuli?
Püüan teile tutvustada Eesti-Vene uue piirilepingu saagat. Selle iga on peaaegu samapikk, kui meie taasiseseisvumise aeg. Selle eellugu ulatub aga aastasse 1920, mil sõlmiti Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel Tartu rahuleping. Selle vaimus Eesti Vabariigi territoriaalsest terviklikkusest räägiti sõnaselgelt baaside lepingus 1939. aastal, Eesti Kongressi 1990. aasta deklaratsioonis riigipiirist ja Boriss Jeltsini poolt 1991. aasta jaanuaris Tallinnas alla kirjutatud Eesti-Vene riikidevaheliste suhete aluste lepingus.
Õige kurss
20. augustil 1991 taastati Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. See pidanuks hõlmama kõiki riigi tunnuseid, kaasa arvatud riigipiir. Enamus riigi tunnused ennistatigi, aga just sellega ei tuldud toime. Ometi oli algus julgustav. Mõne nädala vanune taastatud riik heitis endalt 12. septembril 1991 teda riigipiiri küsimuses ahistanud õiguslikud ahelad. Nimelt tühistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Eesti NSV Ülemnõukogu kõik piiriküsimusi käsitlevad õigusaktid.
Õiguslik järjepidevus tähendas ka seda, et Rahvasteliidu kunagine liige Eesti Vabariik võeti 17.septembril 1991 Tartu rahulepinguga määratletud piirides Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Kaasajal viidi Eesti idapiiri täiendav juriidiline vormistamine lõpule Põhiseadusliku Assamblee poolt välja töötatud ja 1992. aastal rahvahääletuselt toetuse saanud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Suur ja ettenägelik oli riigimehelik tarkus, mis paigutas sinna taolistesse dokumentidesse harva sattuva riigipiiri kirjelduse. Selle pinnalt lähtunud piiriläbirääkimised jõudsid aga ummikusse, sest Eestit osaliselt veel tänini annekteeriv riik ei tahtnud sellest midagi kuulda.
Niisiis aastatel 1991-1994 olime piiriküsimuses õigel kursil.
Mustad jõulud
1994. aasta jõulud jäävad vist igaveseks Eesti ajaloo „mustadeks jõuludeks“! Nn jõulurahuvalitsuse peaminister Andres Tarand tegi siis Helsingis omaenda valitsuse selja taga ainuisikulise avalduse, milles kuulutas maailmale, et Eesti ei pea läbirääkimistel Venemaa Föderatsiooniga lähtuma Tartu rahulepinguga määratletud idapiirist!Teda on korranud teisedki naaberriigi mõju all olevad meie tipp-poliitikud. Nende ennekuulmatu riigireeturlik tegevus on jäänud õiguskaitseorganite poolt aga tähele panemata.
Järgnev sarnanes amokijooksule. Eesmärgiks oli maksku, mis maksab uue piirilepingu mistahes hinna ja loovutustega sõlmimine! Liikmelisuse nimel Euroopa Liidu ja NATO-ga polnud kahju millestki. Ilmselt arvas keegi, et äkki on selleks vaja sõlmida uus piirileping. Kes seda nõudis või kes seda järgima sundis, pole teada, sest seda nõuet pole olemas. Nii Euroopa Liidu kui ka NATO uksed läksid meile 1. mail 2004 lahti ilma mingi uue piirilepinguta.
Täpselt samas seisus oli Küpros Euroopa Liitu astumisel, kus samuti polnud piirilepingu puudumine takistuseks. Siin tulnuks ehk hoog maha võtta ja rahuneda. NATO vihmavari pea kohal tulnuks teha kannapööre ja ajada asju Eesti põhiseaduse järgi, aga ei. Oravatena rattasse jooksma sattunud tšinovnikuid ümber ei kasvata. Sündmustik tipnes uue piirilepingu hukatusliku ratifitseerimisega 2005. aastal. Vaevalt keegi oskas ette näha, et õiguskantsleri Allar Jõksi soovitusel piirilepingu preambulas Tartu rahulepingule viitamine toob kaasa Venemaa Föderatsiooni poolt allkirja tagasivõtmise.
Sekkus Veskimägi
Pidu meie õuel vältas vaevalt seitse aastat, sest naaberriigi mõjuagendid meie hulgas ei maganud. Kuidas Eesti riigis välispoliitikat aeti? Kas eestöölisteks olid välisminister ja tema juhitud välisministeerium või peaminister või koguni president? Selgus, et ei esimene, teine ega kolmaski, vaid hoopis ettevõtte Standard juht Enn Veskimägi.
Just tema ja Venemaa töösturite liidu president Aleksandr Šohhin soojendasid 2012. aastal piirilepingu teema üles. Selleks korraldati Eesti võimuorganite selja taga Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ja riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi kohtumine Moskvas. Tulemuseks oli Eesti maksumaksja kulul elava akadeemiku kaasabil naaberriigi nõudmisel Tartu rahulepingu mainimiseta alandava uue piirilepingu koostamine. See allkirjastati välisministrite poolt 2014.aasta veebruaris.
Kõigele sellele on tõuganud mõnede Eesti väärastunud ärimeeste lootuste seebimull, et pärast Eesti idaalade kinkimist naaberriigile järgneb Riigiduumas investeeringute kaitse ja topeltmaksustamise vältimise lepingute ratifitseerimine. Jääb üle vaid küsida, kas sellist altkäemaksu nõuti varem ka teistelt riikidelt? Niisiis Eesti ingerimaalaste ja petserimaalaste hülgamise eest loodetakse seekleid oma kukrusse!
Igal juhul on uus piirileping suunatud Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu. Selle läbisurujad on karistusseadustiku paragrahviga 232 karistatavad kuni eluaegse vangistusega. See ei näi aga äri- ega riigimehi sugugi heidutavat.
Peame olema valmis
Mis sellele kurbmängule eelnes ja järgnes, on üht-teist lugeda 2018. aastal ilmunud „Eesti rahva elulugude“ teise köite esimesest loost (lk 24-26). Uut piirilepingut taunivaid kirjutisi on ilmunud arvukalt. Nende seas on üks kaalukamaid Eesti Entsüklopeedia toimetaja Toomas Varraku 2017. aastal ajakirjas „Diplomaatia“(nr. 1/2, lk. 21-23) ilmunud artikkel.
26. juulil 2018 teatas Riigiduuma väliskomisjoni uus esimees Leonid Slutski, et kohe-kohe võtab naaberriigi parlament ette Eesti-Vene uue piirilepingu ratifitseerimise. Kus suitsu, seal tuld! Peame olema valmis kõige halvemaks! Ehk aitab meid selles asjas Eesti Vabariigi tükeldajatele määratud Häbisamba meelespea. See sisaldab uue piirilepingu esimese ratifitseerimisvooru tulemusi aastast 2015.
Seal oli 13 süümevande järgijat, kes hääletasid uue piirilepingu vastu, 2 õige tee otsijat, kes jäid erapooletuks, 13 riigireetmisest keeldujat, kes ei hääletanud ja 63 rahvaasemikku, kellele ei läinud korda Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus.
Meie Riigikogu oli 2005. aastal Tartu rahulepingut toetav, aga 2015. aastal täpselt vastupidisel seisukohal. Kahjuks niisugune ongi meie Riigikogu välispoliitiline selgroog.
On veel aega, et riigikogulased elu üle mõtiskleksid ja oma muutunud suhtumisest uude piirilepingusse teada annaksid. Igatahes neist poliitikutest enamuse saatus otsustatakse riigikogu valimiskasti juures 3. märtsil 2019. Häbisamba püstitajad on oma töödega lõpusirgel ja nimekirjad on ootel.
Uus piirileping on ka sügav emotsionaalne küsimus. Kuidas ise suhtute sellesse, kui näiteks teie piiriäärne kodumaakond naaberriigile ära kingitakse? Tegu on mitte üksnes Eesti ingerimaalastele ja petserimaalastele olulise, vaid meile kõigile elulise riigiõigusliku küsimusega. Sellega peaks Eesti riik kõige kõrgemal tasemel tegelema, aga ei tegele.
Siit küsimus, missugune maakond järgmisena ära antakse? Oleme juba kuulnud Interrinde vaimu taassünnist ja Ida-Virumaa kultuurautonoomia nõudest.
