SETO IME | Eestimaa veerekese peal ahjus küpsevad viiekilosed ... tited, leivatited
Obinitsas asuva Taarka Tarõ köögikõse perenaise Rieka Hõrna valmistatavad poole meetri pikkused leivatited koguvad aina kuulsust.
Keedutainast suure, viiekilose ja 50 sentimeetri pikkuse leiva valmistamiseks kulus Rieka Hõrnal enam kui 30 tundi. Miks ta sellise vaeva ette võttis? Miks vana traditsiooni taastas?
Rieka Hõrn selgitab: „Vanasti tehti leiba suurele perele nädalaks-paariks. Pätsid olid suured – isegi kuni 12-kilosed. Leib nõudis tööd – juures olemist – südamega ja mõttega.
Tänapäeva pered on väikesed ja leivad on ka väikesed. Aeg ja ilm on kiireks läinud. Kõike tahetakse ruttu. Kõik on pealiskaudne – pinnapealne.
Mäletan oma ämma, Hõrna Anne, tarkust – heina ei tohi masinatega teha ja sõira ei saa mikseriga kokku lüüa – struktuur muutub. Sõira ei saa väikesteks tükkideks jagada, sest ta on nii üks tükk - tahab tervena vormi saada.”
Hõrn meenutab, et katsetades vana leivaretsepti, hakkasid temalgi sündima suured leivad - taigen oli nii ühes tükis, et poolitada ei saanud.
„Hiljem tulid leivale kommentaarid ja haakusid ka lood ning siis läks tarvis pakendit - ikka vanaaegset - räti sisse köidetut, punga pandut. Kommentaarid aga olid sellised:
- sa käit sjoo leevä mano nii kui üüse latsõ mano...
- maamal olli' ka sääntse leevä'...
- kas sa tead, et ukrainas kingiti selliseid väiksemaid tittesid 5-aastastele tüdrukutele - viljakuse kaitseks...
- täna on meil laual jõuluorikas - vanasti küpsetati vaesemates peredes jõuluks liha asemel suuuur leib - söödi ise ja viidi hiljem lauta loomadele ka...”
Ja kõige suurem tarkus kõige otsa!
„Nüüd ma tean, miks Setomaal öeldi maitsva asemel ka makus - see keedutaignast juuretisega linnaseleib on tõepoolest magus 5-kilone 55 senimeetrine leivatitt - ei raatsi kuidagi otsast lõigata,” rõõmustab Rieka Hõrn, aina enam kuulsust koguvate leivatittede ema.
