Rieka Hõrn selgitab: „Vanasti tehti leiba suurele perele nädalaks-paariks. Pätsid olid suured – isegi kuni 12-kilosed. Leib nõudis tööd – juures olemist – südamega ja mõttega.

Tänapäeva pered on väikesed ja leivad on ka väikesed. Aeg ja ilm on kiireks läinud. Kõike tahetakse ruttu. Kõik on pealiskaudne – pinnapealne.

Mäletan oma ämma, Hõrna Anne, tarkust – heina ei tohi masinatega teha ja sõira ei saa mikseriga kokku lüüa – struktuur muutub. Sõira ei saa väikesteks tükkideks jagada, sest ta on nii üks tükk - tahab tervena vormi saada.”

Hõrn meenutab, et katsetades vana leivaretsepti, hakkasid temalgi sündima suured leivad - taigen oli nii ühes tükis, et poolitada ei saanud.

„Hiljem tulid leivale kommentaarid ja haakusid ka lood ning siis läks tarvis pakendit - ikka vanaaegset - räti sisse köidetut, punga pandut. Kommentaarid aga olid sellised:

  • sa käit sjoo leevä mano nii kui üüse latsõ mano...
  • maamal olli' ka sääntse leevä'...
  • kas sa tead, et ukrainas kingiti selliseid väiksemaid tittesid 5-aastastele tüdrukutele - viljakuse kaitseks...
  • täna on meil laual jõuluorikas - vanasti küpsetati vaesemates peredes jõuluks liha asemel suuuur leib - söödi ise ja viidi hiljem lauta loomadele ka...”

Ja kõige suurem tarkus kõige otsa!

„Nüüd ma tean, miks Setomaal öeldi maitsva asemel ka makus - see keedutaignast juuretisega linnaseleib on tõepoolest magus 5-kilone 55 senimeetrine leivatitt - ei raatsi kuidagi otsast lõigata,” rõõmustab Rieka Hõrn, aina enam kuulsust koguvate leivatittede ema.

Leivatitt
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid