ARGO IDEONI KOLUMN | Tere tulemast, inimesed valimisplakatitelt!
Küll veidi väiksema kindlusega, sest kalender kulgeb omas tempos vääramatult, aga valimiskampaaniat teha kohustuslik ei ole. Reaalsuses ei pääse ikkagi ka valimistest ning ega kõrvale hoida polegi mõtet.
Muidugi, eks lugejate seas võib olla neidki, kellele valimisplakatite tänavaleilmumine väga ei meeldi ja kes pigem hoiduksid seda propagandat nägemast. Mina olen ka selle meeleolu kunagi varasemalt läbinud, aga nüüd ma enam nii plakatipõlglik ei ole. Tere tulemast, inimesed valimisplakatitelt!
Valimiskevade kuulutajad
Aitäh, et leidsite aega ka minu kodutänavalt läbi astuda. Mul pole teie saabumise vastu midagi. See on ju natuke ka sedamoodi, nagu külalised oleksid tulnud. Kui ma hommikul kodunt väljun, olete kohe platsis ja nii meenuvad lauluread: „Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi...”
Tegelikult on see täiesti hea ja soe tunne teid, värvikirevaid valimiskevade kuulutajaid jälle näha. Tõsijutt, ilma suurema irooniata olgu see välja öeldud. Ega ju väga sageli elus seda ei juhtugi, et tuntud inimesed siiralt, oma näo ja nimega saabuvad otse su kodutänavale ja tunnevad huvi, mis sa nendest ka arvad.
Muidugi jah, te tahate ka häält saada. Aga see vastukaup tuleb mängu alles hiljem. Praegu naeratate teie, toredad Eesti inimesed, lihtsalt mulle plakatilt vastu ja püüate kõnetada, öelda välja oma sõnumit.
Ja üldiselt mina arvan ka teist ikka hästi. Ei ole mul suurt tüli teist kellegagi, lihtsalt mõnda tunnen veidi enam kui teisi. Mitmegagi teist on olnud aastate vältel tihedamaid või põgusamaid kokkupuuteid.
Kui hakkan kodu-uksest trammipeatuse poole kulgema, siis esimesena tuleb kohe tere ütlema Mailis. See on väga meeldiv, sest kes siis Mailist ei tea! Kolmandat korda ju Eesti haridusminister. Minu esimene veidi lähem kokkupuude oli temaga siis, kui kirjutasin Ekspressis loo, kuidas neiupõlvenimega Mailis Rand omal ajal, 90ndail Inglismaal õppides illegaalselt töötas - maasikaid korjas ja pidi politsei ilmudes põllult võssa peitu plagama. Mulle tundus see üks niisugune noorpõlve koerustükk või seiklus, mille taolisi on küllap paljudel Eestis meenutada.
Teiseks meenub kohe, kuidas presidendikandidaat Mailis Repsi tema suvekodus Märjamaal intervjueerides väike metskitsetall mööda aeda kalpsas ja mustikapeenarde suunas kihutas. Igati vahva ju, kui sellised inimesed su kodutänavalt läbi astuvad.
Tere Vladimir, ole meheks, Endel!
Järgmisena tuleb mulle teepeal vastu Tallinna kesklinna vanem Vladimir Svet. Tere hommikust! Pean tunnistama, et Vladimirit ma isiklikult üldse ei tea, aga nägin teda küll üsna hiljaaegu Youtubes. Nimelt külastas Eestit põgusalt Venemaa üks tuntumaid blogijaid Ilja Varlamov ja Vladimir Svet sõidutas teda mööda Lasnamäed ringi, seletades külalisele Moskvast siinseid olusid. Mulle Varlamovi blogi meeldib, olen selle regulaarne jälgija.
Varlamovi näol on tegemist suure urbanistikahuvilisega, kellele läheb korda linnakeskkond, ühistransport jt teemad. Tallinnas käis ta vaatamas uut kommunismiohvrite memoriaali ja teda huvitas ka nõukogudeaegsete paneelrajoonide tänapäev. Vladimir osutus Lasnamäel täiesti ontlikuks ekskursioonijuhiks ja sain sellest videoülevaatest nii mõndagi teada.
Seejärel kohtan plakatil majandustegelast Endel Oja, ning temagagi on mul väike kokkupuude olnud. Nimelt kirjutasin suvel ühe kolumni Rail Balticust, millega pälvisin härra Ojalt kriitikanoole – ta nimelt ei olnud nõus minu arvamusega, et RB on siiski Eestile vajalik ettevõtmine. Peagi potsatas minu töölauale brošüür pealkirjaga „Eesti ei vaja Rail Balticut!”, sees autori pühendus. Inimesed, kes mulle raamatuid saadavad, on minu kodutänavale ikka teretulnud. Ole meheks, Endel, ka plakatilt siin olukorda jälgimast, ega keegi pole veel Rail Balticu rööpaid Tallinna kesklinnas üles seadnud.
Siis on ühel tulbal mõned punase värviga kirjad ja sotsid. Neist on mulle kõige tuntum Triin Toomesaar, keda olen kohanud Twitteris ja sestap tean, et Triin tegeleb kiusamisvaba kooli teemaga ja kuulab selliseid häid bände nagu Riverside ja Pain of Salvation. Väga vahva, et Triin tuli mõneks ajaks Stockmanni ristmikule jälgima, kas ma veeren oma töökontori suunas ikka piisava entusiasmiga ja võttis veel sõbrannad ka kaasa.
Ka Keit jälle platsis
Järgmisena vaatab nurga tagant kohe Keit, kellel on keskkonna-aineline sõnum teatada. See kõlab minu jaoks loogiliselt, sest meenub üks Toompea lossis tehtud usutlus Keit Pentusega (täpselt ei meenu hetkel, kas ta toona oli veel lihtsalt Pentus, või juba Pentus-Rosimannus).
Intervjuu ajendiks oli tookord ametialane muutus, ehk Riigikogu asespiikri kohalt minek valitsusse keskkonnaministriks. Ilma googlet või oma arhiivi sügavamalt kaevandamata on meeles põhiliselt see, et tundsin usutluse käigus huvi, kas Keit ikka saab oma rohelised toataimed Toompealt uude ministrikabinetti kaasa võtta.
Teiseks tuli kohe meelde tema südi kandideerimine Tallinna linnapea kohale, mistap minuni jõudis ka linnapeakandidaati promov t-särk, millel Keit Pentus oli kujutatud väikese kuradikesena. Selga see mulle paraku ei mahu, aga kusagil minu arhiivi sügavustes peaks särk olema alles.
No ja siis on juba trammipeatus, kus tervitab laia naeratusega ei keegi muu kui Imre Sooäär. No tere jälle, Imre! Minu meelest oli see väga vahva, kui sa 2013. aasta kevadel Moskvas, Föderatsiooninõukogu avaras fuajees Estonia klaveril mõned akordid võtsid. See oli siis, kui Riigikogu väliskomisjon Moskvat külastas, et aidata piirilepingu taaskordset allkirjastamist edendada.
Kusagil ilmus vist selle kohta ka uudis, mis rääkis, et Sooäär esitanud seal Moskvas klaveril lausa mingeid muusikapalasid. Ise olin kohal ja võin selle väite küll raudselt ümber lükata: Imre võttis tookord lihtsalt paar akordi ja sellega kogu muusikaline vahepala ka piirdus. Aga kena oli see ikkagi. Mis mul selle vastu, kui andekas muusik-poliitikategelane nüüd ühistranspordipeatuses toetab moraalselt, kui ma trammis number 4 oma ühiskaarti valideerin.
Sellised mõtted saabusid koos valimisplakatite hooajaga, kasutades tööle jalutades ära teadvuse voolu tehnikat. Ärge seda juttu liiga tõsiselt võtke! Aga tegelikult ka, mul on ikka heameel nii toredat seltskonda kodutänaval kõndides kohata. Kõigile kandidaatidele ja nimekirjadele soovin siinkohal ka head valimisedu.
