Tõsi, on ju mitmel korral päevakorras olnud Vabadussamba püstitamise mõte, kuid ikka pole aruteludest tegudeni jõutud. 2007. aasta märtsikuul kuulutati lõpuks välja ideekonkurss, aga mitte Vabadussamba püstitamiseks, vaid Vabadussõja võidusamba püstitamiseks. Ei tea, mis kaalutlustel otsustati Vabadussamba püstitamise asemel püstitada Vabadussõja võidusammas.
Auväärse zürii poolt esikohavääriliseks tunnistatud kavandi järgi püstitatud Vabadussõja võidusammas Ingeri bastioni idapoolsel flankil on osutunud Eesti Vabariigile ülimalt kalliks. Praegu jätab see mälestusmärk küll üsna nukra mulje. Möödunud kümne aasta vältel on tulnud Vabadussõja võidusammast korduvalt remontida (parandada). See lihtsalt laguneb põhimõttelise vea tõttu.
Arvatavasti on kasutatud mälestusmärgi kavandamisel eeskujuna analoogseid mälestusmärke eelmisest iseseisvusajast, kus obeliski tippu ehib Vabaduse Risti kujutis. Need mälestusmärgid püsisid remondita (parandamiseta) kuni nende purustamiseni nõukogude võimu poolt 6 kuni 16 aastat. Nüüdseks on taastatud monumendid püsinud lagunemata juba 29 aastat.
Läti Vabariigis on möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel püstitatud kodumaale ja vabadusele pühendatud Vabadussammas püsinud tänase päevani, arvata võib, et olulist remonti vajamata.
Seepärast julgen arvata, et Vabadussõja võidusammas on valesti projekteeritud ja ehitatud. Pole siin süüdi tšehhid ega ka nende klaas. Ise oleme süüdi, auväärne zürii kaasa-arvatud. Küsitav on, sageli ekslikult Vabadussambaks nimetatava samba, remontimise põhjendatus. Ülimalt kallis on Vabadussõjas vabaks võideldud Eesti Vabariik.
Kuid, mis on vabadus Vabadussambata? Eduard Bornhöhe on öelnud, et vabadus on magusam kui mesi ja sulavam kui vaha. Seega, vabadust tuleb targalt hoida. Et ka tulevastel põlvedel oleks vabadus alati meeles, seepärast ongi meil vaja püstitada Vabadussammas.
