Arvamus | Põllumajandusel on oht muutuda avalikkuse silmis uueks tuumaenergiaks

Tarbijatele jääb põllumajandusest vale mulje. Nad unistavad Bullerby'st ning erutuvad loomafarmide peale. Tegelikult oleks vaja hakata põllumajandust vaatama värske pilguga.

Miks ei suuda põllumees avalikkuse toetust pälvida? Miks võõranduvad omavahel linn ja maa? Neid küsimusi lahkas septembris ajalehes Frankfurter Allgemeine ilmunud artiklis „Lõpetage unistamine!” insenerifirma Trumpf kommunikatsioonijuht dr Andreas Möller. Artikkel pärjati tänavusel põllumajandusmessil Grüne Woche Saksamaa põllumajandusajakirjanike liidu kommunikatsioonipreemiaga.

Sajandi suvi ning selle majanduslikud tagajärjed põllumeeste jaoks on toonud maaelu tagasi avaliku arutelu teemaks. Varem on see juhtunud seoses umbrohutõrjevahend glüfosaadi ja putukaliikide hulga eeldatava vähenemisega.

340 miljonit eurot põllumeeste abistamiseks (Saksamaal 2018. aastal määratud riigiabi, mis pidi katma ligikaudu poole kõigist põuakahjudest) - see on uudisväärtusega number. Muudel juhtudel näeme põllumajandust vaid moodsa teenindus- ja tööstusühiskonna peegeldusena.

Alla kahe protsendi tööealistest sakslastest töötavad praegu põllumajanduses, mitte iga neljas nagu Teise maailmasõja järel või iga teine nagu 19. sajandil. Alates Saksamaa taasühinemisest on farmide hulk vähenenud enam poole võtta kuni 274 000-ni. Ent nende suurus jätkab kasvamist: kui 1990. aastal oli igal farmil keskmiselt 17 hektarit maad, siis nüüd on seda peaaegu neli korda rohkem, 62 hektarit.

On ainult loogiline, et sellised trendid mõjutavad ka meie kuvandit maaelust ning põllumajandusest. Domineerivad kaks äärmust: igatsus eelmodernse väikeomaniku idülli järele ning teisalt jälestus agrotööstuse vastu, mis on tootlikkust taga ajades suureks paisutatud. Huvitav, et kahel äärmusel on midagi ka ühist: need põhinevad üldjuhul tarbijate meediapõhisel nägemusel, mitte kogemustepõhisel kokkupuutel maaeluga.

Paljud probleemid kaasaegse põllumajanduse vastuvõetavaks tunnistamisega tekivad, sest seda kirjeldavad küll fotod, ent maatööde mitmekülgsus on vaevumärgatav. Kuna ostame toitu ja surfame toidublogides ega ei näe enam seda, kuidas toit valmib ja kes on inimesed, kes seda teevad. Me ei näe enam rasket ja vaevanõudvat tööd, mida põllumajandus kunagi tähendas. Ei näe loomade aretamist ja tapmist.

Meie põlvkonnale on kliimamuutus nähtusena palju aktuaalsem kui oskus eristada isegi nelja peamist viljasorti, mida vaid vähesed une pealt suudavad. Lendavatest hiireviudest, haugastest ja kullidest vaatame fotosid.

I

Maapiirkond ning põllumajandus – oma vaadete, helide ja lõhnadega – pole igapäevakaaslastena kadunud mitte ainult sakslaste jaoks, vaid kõigist Lääne ühiskondadest.

Prantsuse filosoof Michel Serres kirjutas 2013. aastal nõnda: „Noor õpilane ega vastne tudeng pole elu jooksul näinud lehma, vasikat, siga või linnupesa. Aastal 1900 töötas enamik planeedi inimestest põllumajanduses või toidutööstuses. Tänasel Prantsusmaal, nagu ka teistes võrreldavates riikides, moodustavad põllumehed vaid ühe protsendi rahvastikust. See on alates nooremast kiviajast kahtlemata üks põhjalikumaid ajaloolisi muudatusi.”

1940. aastal farmerite perre sündinud kunstiloolane Jean Clair ütleb sõna sekka: „Kuulun kadunud inimeste hulka. Kui sündisin, moodustasime 60 protsenti kogu Prantsusmaa populatsioonist. Nüüd on meid alla kahe protsendi. Kunagi tõdetakse, et 20. sajandit enimmõjutanud sündmus ei olnud mitte proletariaadi ülestõus, vaid talupoegade kadumine.”

Asi on vaatepunktis. Kui loomi tapetakse vaid avalikkuse eest varjatud tapamajades, ei näe me enam inimesi, kes meie toidulauale loomi tapavad ning tükeldavad. Kunagi oli see loomulik. Isa kogus tudengina 1950ndatel Mecklenburgis ringi rännates kartulimardikaid. Mina tunnen põllumajandust vaid külalisena kodustelt tapmistelt 1980ndatel. Asjad muutuvad kergesti abstraktseks.

Me näeme põllumajandust vaid läbi ajakirjanduse teravdatud prisma. Just selle tõttu ongi tarbijale nii raske edasi anda tänapäevase põllumajandustoodangu tohutut mõju. Keda huvitab, et nisu saagikus hektari kohta on saja aastaga tõusnud 1,8 tonni pealt neljakordseks? Või see, et kelle saagi vihm hävitab, on täna kindlustatud? Sellise info peale võib inimene lihtsalt käega rehmata. Nagu sellegi peale, et mingist viljakogusest saab küpsetada 9000 saia.

2017. aasta Saksamaa ühtsuse päeval ei hoiatanud föderaalpresident juhuslikult sümboolse lõhe eest linna ning maa vahel. Ta pidas silmas rohkemat kui vaid mahajäetud külad, hüljatud bussipeatused, suletavad restoranid ja haiglad.

Põllumajandust puudutab ka järjest valjuhäälsem linnaelanike nõue põllumajanduse jätkusuutlikkuse ja taimekaitsevahendite kasutamise lõpetamise suhtes. Samas ei olda valmis kulutama üle 14 protsendi majapidamise sissetulekutest lihale, juurviljadele ja piimale. Või tegelema maailmaturgude, regulatsiooninõuete ning tarbijate allahindluskultusega.

II

Kui tahme, et lõhe linna ja maa vahel ei laieneks, vajame teistsugust kommunikatsiooni ning uut sotsiaalset lepingut ühiskonnas.

Ma ei ole eneseabiraamatute fänn. Ma ei usu ka seda, et konflikti ning vastuolu saaks rahuks muundada. Küll aga saame töötada pragmaatiliselt konfliktide ja vastuolude lahendamise kallal. Me saame omavahel paremini suhelda ning arendada välja kombed, mis ei lase praegusel vimmal tsementeeruda.

Siin on kümme ideed:

1. Mitte põllumajandus tervikuna ei vääri kriitikat, vaid üksnes selle üksikud aspektid ning praktikad. Peaksime avalikes aruteludes selgelt eristama, keda või mida me kritiseerime. Muidu on oht muuta põllumajandus selliseks, nagu kunagi tuumaenergia – majandusharuks, millele suur osa ühiskonnast vastu on. Selle tulemusena tunnevad põllumehed end väljajäetuna.

2. Meil on vaja tahet tuua esile positiivseid lugusid. Paljudes piirkondades pole põllumajandusettevõtted mitte ainult olulised tööandjad, kellest paljud pered sõltuvad, vaid nad täidavad ka avalikke ülesandeid alates talvisest teepuhastusest kuni vabatahtlike tuletõrjebrigaadideni. Peale selle, haritud spetsialistidena toodavad farmerid meie toitu ajalooliselt pretsedenditus kvaliteedis ning kvantiteedis. Seda peaks rõhutama veel ja veel, ilma et välditaks ka keskkonna- ja loomaõiguse teemasid. Need pole üksnes küsimused, mis puudutavad põllumehi ning anonüümset „põllumajandustööstust“. Need on küsimused, millele peame terve ühiskonnaga otsa vaatama.

3. Ükski põllumees, kes kritiseerib teatud põllumajanduslikke praktikaid, ei ole iseenesest ebalojaalne. Sama kehtib ka põllumajandust esindavate institutsioonide või seltside kohta. Nad peavadki arutama ebasoovitavaid arenguid tootmisahelas ning keskkonnariske palju avatumalt. Kriitikasse suhtutakse sageli kui reetmisesse. Põllumehed, kes soovivad muutusi, ei ole vilepuhujad.

4. See tähendab ka rohkem lugude jutustamist ning põllumeeste igapäevatöö portreteerimist. Lood ning persoonid on midagi enamat kui „sentimentaalsus“ või „ebaprofessionaalsus“, mida vahel soovitakse ette heita. Vastupidi, need võivad luua olulisi sildu põlumeeste ja mitte-põllumeeste vahel.

Teame hästi, et lisainformatsioon seisukohti ei muuda. Seda teevad vaid emotsioonid, isiklik kokkupuude ja kogemus. Sageli püütakse tavainimestega põllumajanduse üle väideldes kummutada võimalikult palju argumente statistiliste tõdedega. See aga ei jõua emotsionaalse tasemeni, mis on otsustav tehnoloogia ning ettevõtluse aktsepteerimiseks. Parimal juhul viib vaid arusaamatusteni, halvimal juhul koguni sümpaatia kadumiseni.

5. Steve Jobs ja Bill Gates juhivad tähelepanu, et tänapäevase kommunikatsiooni trend on isikustamine, kuna paljud teemad muutuvad üha keerukamaks. Seetõttu peaks põllumajanduski keskenduma rohkem individuaalsetele inimestele ning nende äriideedele. Samuti neile, kellel on julgust edastada sõnumeid, mida on võimalikult vähe "ümaraks lihvitud". Põllumajandus vajab nägusid, kes jäävad; innovaatoreid, vedajaid ja arendajaid. Miski ei loo tugevamaid sidemeid kui inimesed ja nende elulood – isegi kui igaüks ei sünni Apple‘i loojana. Miski muu ei muuda tööstust immuunsemaks lihtsalt abstraksteks süsteemiks pidamise vastu.

6. Kampaaniate korraldamine on täna samasugune ärimudel kui nisukasvatus või loomapidamine. Mõnede keskkonnaaktivistide ennastõigustav usk, et just nemad on õigel poolel, tänu sellele õitsebki. Internetis „loomapiinajate“ portreede avaldamine on tänapäevane vorm häbipostist. Lautadesse sissemurdmine ning vara lõhkumine ei ole mitte ainult kuriteod, vaid ka valed meetodid, kui ollakse huvitatud diskussioonist ning muutustest.

7. Selleks, et meediamürast läbi murda ning tähelepanu leida, peab vahel olema ootamatu. Näiteks võib osutada ohule mesilaste suhtes. Ka põllumajandusministeerium kutsub üles aia- ning rõdutaimedega mesilasi toitma. Tegu on PR-kampaaniaga, mis võimaldab aktiivset osavõttu, mitte ei tekita lihtsalt reaktsiooni.

Sellest olulisem on aga julgus vastata kriitikale spontaanselt. Kui Saksamaa Demokraatliku Partei juht Martin Schulz süüdistas 2017. aastal töökohti kaotavat Siemensit vastutustundetuses, vastas Siemensi juht Joe Kaeser talle avaliku kirjaga. Sõltumata sellest, kuidas kirja sisu hinnata, võib sellest õppida: kui põllumajanduse kohta midagi väidetakse, ei tohiks seda jätta kommenteerimata, vaid avaldama peaks vastupidisegi seisukoha.

„Kõigile neile, kes te mulle sada korda massilisi samasisulisi teateid saadate,“ kirjutas [poliitik] Julia Klöckner 2018. aasta aprillis Twitteris. „Tagajärg on see, et ma ei suuda neid enam lugeda. Kõigile MTÜ-dele: sinu algatuse edu ei kasva proportsionaalselt kirjade hulgaga. Kõige parem oleks saata kiri kontorisse. Mõistame seda tunnetuslikult :).“ Just nii.

8. Tänapäevane standard on suhtlus läbi sotsiaalmeedia. Seega ei peaks sotsiaalmeediat mitte jumaldama ega demoniseerima, vaid kasutama. Üle kõige peaksid põllumehed panustama jätkusuutliku suhte loomisesse kohaliku meediaga. Kohalike huvipoolte, poliitikute, kiriku esindajate ning koolide direktoritega. Kui neid tunned, võib nende tegude mõju ka realistlikult hinnata. Üksikud teated sotsiaalmeedias ei suuda muuta üldist arvamust. Oldenburgi regioonist pärit postitus ei jõua Berliini kohvikus istuva lobistini. Kuid pikas perspektiivis võib ta sul aidata üldist arvamust kujundada.

9. Põllumajandus peab võtma avalikke arutelusid tõsiselt, kui tahetakse, et teda ennast tõsiselt võetaks. Ilma sotsiaalse omaksvõtuta on meedia poolt ühendatavas ühiskonnas järjest keerulisemaks majanduslikult edukalt toime tulla.

Sel põhjusel pole ühingute kõige üllam ülesanne enam oma huvide kogumine ning nende võimalikult robustne edastamine, juhindudes ütlusest „Tublisti möirgad, lõvi“. Ühingud peaksid eelkõige moodustama usaldusväärse vahelüli ühiskonnale, mida ka kriitikud austavad. Ning kuulama, millest räägitakse. Oluline on edastada saadud teadmised oma liikmetele – et põllumehed saaksid valmistuda selleks, mis võib tulla.

10. Järgnev võibki jääda üksnes vagaks sooviks, ent põllumajandus ning avalikkus ei peaks enam pidama minevikku kuuluvaid võitlusi. Arutama peaks hoopis, millised on lahendused tulevikuteemadele, mis ulatuvad kaugemale kui see, mis on „intensiivtootmine“ ning mis „mahe“. See ei puuduta ainult digitaliseerimist, aga ka laiemat pilti.

Praeguses ühiskonnas oleme harjunud hash-tag‘idega. Kuidas oleks luua üks hash-tag #UusMõtleminePõllumajanduses“, mis ei tekiks tühja koha pealt ega kukuks populaarsust kogudes läbi? Sellele võiks eelneda memorandum ühiste väärtuste kohta poliitikute, MTÜ-de, põllumeeste, kaubanduse ning ajakirjanduse vahel. Ning luua fond kõigist „põllumajandusäri“ harudest, mis tooks kasu põllumeestele, testides tulevikkuvaatavaid äriideid ning toetades valitud keskkonna ja haridusprojekte.

III

Ei ole liialdus öelda, et tuumaenergia järel on põllumajandus muutunud peamiseks vaidlusaluseks teemaks inimese, looduse ja tehnoloogia suhetes. Ühtlasi on see osa avalikust arutelust, mis ei käi enam üksnes toidu ja loomade heaolu üle. See on oluline ka isamaa ning kultuurilise identiteedi taassünnist globalisatsiooni kontekstis, pakkudes „kookonit“ neile, kes leiavad pelgupaika eelmodernsetes kujutluspiltides.

Ent mida me tõepoolest põllumajandusest teame? Kas me ei vajaks põllumajanduslike teemade suurt ühiskondlikku uuestiavastamist? Kas oleme kursis näiteks sellega, kuidas taastuvenergiale üleminek maapiirkondades väärtusahelaid muudab? Kas lähitulevikus jääb põllumajandust ikka saatma põllumees või asenduvad nad alltöövõtjatega?

Lühidalt – kas maapiirkonnad jäävad kohtadeks, kus ka viiekümne aasta pärast elatakse ning töötatakse, nagu juba alates nooremast kiviajast, nii nagu eelpool sõnas Michel Serres. Või saab sellest vaid tootmisala biogaasijaamade ning loomalautadega, mis seisavad meie Google-otsinguid teenindavate serverifarmide kõrval?

Need on tuleviku jaoks väga olulised küsimused, aga meie vaidleme samal ajal armastatud teemade üle nagu „mahe-“ või „intensiivtootmine“.

Vahel näib mulle, kujundlikult väljendudes, et oleme pidevalt hõivatud fassaadi üle vaidlemisega, kusjuures samal ajal vahetatakse vundamenti tasapisi välja. Seega, hakakem asjadele vaatama uue pilguga. Ajastus ei saa olla parem, ent ka mitte pakilisem.