Mida teha, kui kaevust tuleb vee asemel „borši“?
Lääne-Nigula vallas Põrumaa talus elava Mare Urbase sõnul algasid probleemid 2000ndate alguses, kui turba kaevandamiseks kuivendati lähedal asuvat raba.
Salajõgi on karstialal, kuhu kohalike elanike sõnul juhiti turbaväljade kuivendusvesi. Nii jõudis turvas väidetavalt maa-alustesse karstisüvenditesse ja sealt edasi põhjavette ning elanike kaevudesse ja allikatesse.
“Oleks ta otse läbi jooksnud, aga see happeline vesi, mis sealt soost tuli, mitte üksi turbapaks, vaid happeline vesi – see jäi ju karstilõhedesse,” räägib Urbas. “Suurvee ajal tuli kõvasti peale, ta jäi sinna toimetama. Suurveeaegadel lagundab ja ajab sodi sealt välja. Samal ajal muutub seal reaktsiooniliseks. Ega me ütlegi, et see kõik on puhas turvas – ta enam ei ole. On lagundanud hulganisti seda paasi ja ka raud on seal muutunud .”
Vaidlus selle üle, kas sealsete kaevude vesi on kasutuskõlbmatu turbaväljade kuivendamise tõttu, käib juba aastaid.
Kuigi praeguseid kaevusid see puhtaks ei tee, saab järgmisel kuul selgemaks, millises sügavuses on veesooned reostunud. Selleks tellis vallavalitsus uuringu ja Salajõe külla puuriti hulk 10–30 meetri sügavusi puurkaeve. “Eesmärk on välja selgitada, millisest pinnasekihist saaks kvaliteetset vett, kui uusi kaevusid teha,” räägib Urbas.
Kõik veesooned ei pruugi reostunud olla, aga loogika, et mida sügavam, seda puhtam, Salajõel ei kehti. Urbase naaber puuris lausa 42meetrise kaevu, kuhu hakkas tungima soolane vesi, sest meri on kohe sealsamas.
Praegu on Urbase koduallikas ja teised ümbruskonna kaevud-allikad turvast meenutavat hõljumit paksult täis. Tema naabrimees Kalju Ojalaan joob juba aastaid ainult pudelivett, mille kanistreid on pööning tihedalt täis.
Teine naaber Vahur Hargats ei kasuta samuti kaevuvett söögitegemiseks, sest vesi tuleb samast salvkaevust mis Ojalaanelgi. Mehed puurisid enda kulul ka puurkaevu, aga see läks kohe setteid täis ja seisab nüüd kasutult.
Pikemat lugu sellest, milliseid üllatusi Eestimaa kaevud endas peidavad, loe SIIT.
