Leili metsalood | Valge lumi ja sinine taevas
Selliste lumiste vaadete pärast inimesed naudivadki talve ning unustavad nädalate kaupa kestva pimeduse, sajuilmad ja külma. Päike tuli välja ja puudele sadanud lumi lõi särama. Kõik oli järsku valge ja rõõmus.
Oli selge – selle ilu keskel ootab mind ees mitu tundi kestev pingutus, et maha sadanud lumi õuelt senistele lumevallidele peale lükata. Olen ammu leppinud paratamatusega, et pean ise kõigega hakkama saama.
Füüsiline töö pidavat ka vanemaealistele hästi mõjuma. Oma õues ju kiiret ka pole, võib lubada mõne puhkepausi ja nina päikese poole tõsta.
Mul on pojad mitu korda pakkunud, et äkki tooksid mulle lumepuhuri, siis poleks nii palju füüsilist pingutust. Olen vastu olnud, sest puhur sobib pigem teeradade puhastamiseks, siin õues aga, kuuri ja garaaži ees, on sutsu laiemad platsid, mida tahan lahti hoida.
Värsket lund puhur ehk lennutab, aga mis sulalumest saab? Ega see lumepuhur mingi mururobot ole, et paned programmi peale ja muudkui uhab ise. Puhuril peab inimene aisasid hoidma ja suunama. Müriseb teine pealegi.
Parandamatu konservatiivina jätkan lumetöid tuttava roobiga, mille omadused on tootjate poolt inimese jaoks välja timmitud ja mille kasutamises olen mõningase vilumuse omandanud. Pole vaja tõsta ega midagi, ainult lükata ja libiseb mööda maad nagu kelk, lumevalli otsa välja. Siis üks tõuge, lumi ongi valli taha kadunud ning valli äär jääb lauge.
Roobitööd pole vaja toore jõuga teha, vaja natuke planeerimist. Siis jalad liikuma, veidi käterammu ka ning lõpptulemuseks on tasane tee või plats nagu liuväli. Lumelabidas ja -kühvel mulle ei istu, neid peab tõstma, lund vallile viskama ja see hakkab selja peale.
