Kirill Teiter: paneme Riigikogus koalitsiooni ja opositsooni näoga vastakuti istuma

Vabatahtlikus eksiilis olev Torgu kuningas Kirill I kirjutab, mis kasu oleks Riigikogus istmete ümber paigutamisest.

Sõna parlament tuleneb ladina tüvest paraulāre (rääkima, kõnelema jne) ja järelliitest -ment, mis teeb tegusõnast nimisõna. Nagu eesti sööma-söökla, nii ka rääkima-rääkla. Eesti parlament nimega Riigikogu peab seega olema koht, kus riigiasjad sirgeks räägitakse.

Kuklad

Riigikokku valitud saadikud pannakse istuma kuude veergu kuni kümne ritta. Kes jääb ettepoole, kes tahapoole. Nägupidi on näha vaid samas pingireas paremal ja vasemal istuvaid kolleege, lisaks juhatus püünel ja sõnavõtja kõnepukis. Selja taga istuvatest kolleegidest pole neil õrna aimugi.

Tagapool istujaid ootab aga ees võrratu reis kukalde maailma, sest peale kolleegide käharpeade ja kiilaspeade midagi muud näha ei ole. Mida kaugemal rahvaesindaja istub, seda kirevam kukalde maailm tema ees avaneb. Juhatus koos sõnavõtjaga jäävad aga kuhugi silmapiirile.

Ümarlaud

Isekeskis juttu ajades, eriti aga vaieldes peab lisaks ärakuulamisele ka nägema, mis ilmega vestluskaslane midagi ütleb või mis nägu kuuldu puhul teeb. Teineteise nägu nägemata läbi rääkida on sama tark kui telefoniga juttu ajada. Seepärast tänaval kokku saades seavad inimesed ennast seisma väiksemasse või suuremasse suhtlusringi. Sama ka maha istudes, ega asjata kutsutakse kõige tähtsamaid kokkusaamisi ja läbirääkimisi ümarlauaks.

Juba Rooma senatist alates istutakse Euroopa parlamentides reeglina mitmes reas väiksemas või suuremas kaares. Kuigi näoilme tabamiseks on vahemaa liiga suur, jääb saadikule mingigi suhtlusringi näivus. Kaares ei istu britid, tšehhid, bulgaarlased ja eestlased.

House of Lords

Riigikogu väljast ja seest kaunis hoone sai valmis 1922. aastal. Arhitektid Habermann ja Johanson panid rahvaesinduse istuma mitte ringi ega poolringi, vaid nagu Briti parlamendi Ülemkojas, valitsuse pool paremal, vastaspool vasakul, ülejäänud mitmes reas keskel näoga kuningliku püüne poole.

Riigikogu

Erinevalt Briti lordide kojast istutakse Riigikogus mitte pikkadel pinkidel, vaid toolidel kaheste laudade taga. Kaks lauarida oli akna all, kolm rida uste poolel, keskmised istusid vähemalt viies reas näoga juhatuse püüne ja kõnepuki poole.

Feng Shui

Riigikogu esialgne istekohtade paigutus ei soosinud arutelu. Kiriku või teatriga harjunud rahvasaadikud ei tundnud ennast saalis kuigi hästi, kolm ristuvat mõjujoont olid vastuolus tollal eestlastele veel tundmatu feng shui reeglitega.

Seepeale hakati laudu kokku-lahku tõstma. Esialgu tekitati keskele kolmesed lauad, üks kahene jäi alles. Kuna sellest polnud abi, pandi rahvasaadikud lõpuks istuma nagu koolis, kahesed pingid kuues veerus, kokku kuni kümme rida, kõik näoga kateedri poole.

Riigivolikogu

1938. aastast alates tuli Riigikogu asemele Riigivolikogu. Kehtinud kaitseseisukorras keerati erakondadel kraanid kinni. Valimised võitis Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne. Maha istuti endistviisi kaheste laudade taha näoga püüne poole.

1940. aastal valiti teine Riigivolikogu. Eelmistest valimistest õpetust võttes käis teistest teerulliga üle Eesti Töötava Rahva Liit. Kahekaupa laua taga istudes kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja hääletati Nõukogude Liitu astumise poolt.

Ülemnõukogu

Teine Riigivolikogu nimetati 1941. aastal ümber Ülemnõukoguks. Mingit suhtlemist ega vaidlusi saalis enam ei toimunud. Kuulati ära ettekanded ja hääletati üksmeelselt poolt. Rahvasaadikute paigutusel enam polnud vähimatki tähtsust. Sellegipoolest lükati keskmised lauad kokku viiesteks, servadesse jäid aga kolmesed.

Alles 1990. aastal valimistel pääsesid saali Rahvarinde Perestroika Toetuseks esindajad. Viieste ja kolmeste laudade taga istudes lõpetasid nad 1991. aastal Ülemnõukogu tegevuse.

Taas Riigikogu

Ülemnõukogu asemele tuli taas Riigikogu, kuigi pidanuks taastama hoopis Riigivolikogu. 1992. aasta valimiste järel istusid saali üheksa erakonna ja valimisliidu esindajad. Lauad lükati taas kuude veergu laiali, kõik näoga püüne poole. Et suhtlemist elavdada ja hääletamist hõlbustada, seati iga rahvasaadiku ette nuppudega pult ja mikrofon. Kogu see elektroonika sai Riigikogule saatuslikuks, sest sõnavõtuks pidi nupule vajutama ja oma järjekorda ootama. Selleks ajaks, kui kord kätte jõudis, oli sõnavõtt, küsimus või repliik ammu lootuselt hapuks läinud.

Kuna saalis enam midagi arutada ei saanud, tehti seda komisjonides, fraktsioonides, puhvetis ja aknalaual. Saali tuldi ennekõike hääletama, kõik muu oli ära otsustatud mujal ja kõnesid kuulata polnud enam mõtet. Tühja saali nähes hakkasid valijad pidama rahvasaadikuid priileivasööjaiks ja lugupidamine parlamentaarse demokraatia vastu kukkus kolinal kokku.

House of Commons

Riigikogu ja selle liikmete maine päästmiseks tuleb elektroonika ära jätta ja lauad-ümber tõsta. Kuna ümarlauda sinna tekitada ei anna, tuleb algusesse tagasi minna. Kui esimene paigutus lähtus Briti parlamendi Ülemkojast, siis nüüd jääb tuleb talitada Briti parlamendi Alamkoja moodi. Seal istutakse mitmes reas kahes leeris, paremad juhatuses paremal ja vastased koos vähemustega pahemal. Kahel pool kahe mõõga pikkusest vahekäigust olles vaadatakse tõtt ja räägitakse näost näkku.

Riigikogus pole niimoodi kunagi istutud, kuid see on viimane võimalus saali elu tagasi tuua ja seal parlamentaarne arutelu käima panna. Sellega taastuks ka Riigikogu maine valija silmis. Vaidlusi jälgitaks nii otseülekandes kui hilisõhtul kordusena, et kuulata, kes mida suust välja ajab.

Viiskümmend üks

Erinevalt brittidest, kes istuvad pikkadel pinkidel, ei saa eestlane läbi isikliku toolita ja lauata. Kuid Riigikogu saal on väike, rahvaesindajaid aga palju. Saali mahuks enam-vähem lahedalt 36 istekohta ühele ja 36 istekohta teisele poole vahekäiku. Siin aga tuleb silmas pidada, et koalitsioonis ja opositsioonis olevaid saadikuid pole kunagi võrdselt. Järelikult peab kummagi poole kolmas rida tagavaraks jääma.

Mööblit silmas pidades on Riigikogu liikmete ideaalne arv 51, kellest kolm istuks juhatuse püünel, ülejäänud aga näod vastamisi all parteris. Nii saaksime lahti mõttetutest nimekirjategelastest, keda keegi ei tunne ja kes niikuinii midagi ei otsusta. Kokku hoitud raha arvelt saame aga kahekordistada poole väiksema koosseisu palkasid, et parlamenti tuleks inimesi, kellel midagi ka öelda on.