ARVAMUS | Dopingust on kasu küll!
Ma pole spordiajakirjanik, kuid sport rahva identiteedina läheb korda.
Mind ei huvita dopingu keemiline pool ega ristilöödavate anatoomia.
Tahan teada ja Maalehe lugejale vahendada, kuidas dopinguni jõuame, valest innustume. Mida me lihtsate maainimestena saaks teha, et sport ja sportlased püsiks puhtana?
Need olid mu esmased eesmärgid kui hakkasin kirjutama artiklit, mille pealkirjaks sai : „Endine tippsuusataja: eks püüa jääda puhtaks, kui avalikkus ootab medaleid ja meedia peksab!”
Seega, mida teha, et sport ei tunduks keemikute meistrivõistlustena, et sportlane ei paistaks võimaliku petturina? Nii küsisin me suusarahva käest, väntasin läbi hulga telefoninumbreid, alates olümpiamedalistide, spordifilosoofide omadest.
Sain paljude toredate vestluste osaliseks, mis lõppesid tõdemusega, et jutulembesed staarid ei soovi oma nime all rääkida, kui spordirahval vesi ahjus ja doping veenis. Kahju! Väga kahju!
Aga samas õpetlik tõdemus oskuse kohta olla prožektorivalguses häädel päevadel ja taanduda, kui kaasmõtlejad tegelikult su nõu vajaks.
Mu siiras tänu siinkohas Tamsalu suusalegendidele Krista Lepikule ja Pavo Raudsepale, kes olid tingimusteta nõus raskel dopinguteemal rääkima.
Au ning kiitus lisaks kümnetele lihtsatele spordisõpradele, amatöörsportlastele, kellega veedetud jututunnid mind spordilembide hinge vermeteni vedasid, mõtteainet andsid. Kaudselt ka eelmainitud artiklis, ja eriti selle küsimustes, käsitlemist leidsid.
Aga ega dopingu kasu siis sellega piirdu!
Juba mulksuvad rahvanaljade pruulikojas anekdootide anumad ja pilapiltide pajad. Meenub retro, mis algab sõnadega: „Kulakova kinkis Smetaninale naistepäevaks pardli”. Lisandub tänane folkloor, et õpetajaks hakanud Alaver annab koolis õpilastele mitmesuguseid aineid...
Inimesed naeravad, halb ununeb. Ütle siis veel, et dopingust pole kasu!
Tarviline on ka Krista Lepiku tõdemus: „Teatud mõttes on kriis hea, äkki toob sporti enam puhtust. Võib-olla jääb kellelgi tulevikus pahandus tegemata.”
