Leili metsalood | Kõik metssead ei ole otsa saanud
Kaugust oli kõvasti üle paarisaja meetri ja võsa poolenisti lehtes, seega käis korraks peast läbi mõte, et äkki ongi käes see päev, mil ma looduses karusid näen. Et need karud polnud, sai pärast paari kaameraklõpsu selgeks. Hoopis metssead olid.
Üks tõstis korraks pead ja nuuskis ümbrust, teine siputas sabajuppi, nagu sead ikka teevad, kui rõõmsalt maad tustivad. Kõike seda nägin vaid läbi kaamera objektiivi, silm nii kaugele poleks võtnud. Tundus, et ka sead mind ei näinud – ju pole nendegi nägemine minu omast teravam ja küllap oli ka tuul sellisest suunast, mis inimese lõhna metslooma ninna ei kandnud ja neid põgenema ei sundinud.
Kohalike jahimeeste rajakaamerad registreerivad viimasel ajal sagedamini karusid kui metssigu. Siiski ei ole metssead päriselt kadunud, mõned ikka liiguvad ja eelmisel suvel jäi paar emist koos põrsastega rajakaamera ette. Selle üle tuleb vaid rõõmu tunda ja loota, et katkutõbi taandub ning seasugu taastub.
Samas kandis, kus eespool jutuks olnud metssigade seljad nädala sees pildile sain, olid pühapäeva õhtul arvatavasti samad notsud jälle liikvel. Sedapuhku metsade vahelist peasihti ületamas. Vasakult kraavist teele, sealt vupsti teisele poole kraavi ja uuesti metsa. Kärmed sellid olid, vaatasin läbi auto esiklaasi.
Nüüd jääb oodata suviseid uudiseid jahimeestelt, kas ja kui palju metssigu nende teele või rajakaameratesse jäämas on. Loodetavasti ikka rohkem kui karusid.
