Et aga ainult tantsurahva emotsioonid kajama ei jääks, siis olgu siinkohal ka ühe laulupeolise kiri.

Alustasin nullist ja sündis 22liikmeline kollektiiv


Ulvi Tamm, kes esimest aastat Hiiumaal, kirjutas:

„Kuulsin Teie üleskutsest jagada oma rõõmu ja kurbust laulupeole pääsemise teemadel. Sain viis minutit tagasi kirja, milles teatati, et minu juhendatav Käina-Emmaste mudilaskoor ei pääsenud peole...

Te ei kujuta ette, missugune tunne see on, kui meeletult suurele tööle vesi peale tõmmatakse....

Upun pisaratesse ega suuda veel selle uudisega kohaneda..., kuidas teatada lastele, lapsevanematele, kolleegidele.... Olen sellises olukorras esimest korda oma 40aastase koorijuhi karjääri jooksul.

Hiiumaalt püüdles peole 3 mudilaskoori. Üldjuhid olid prooviga väga rahul, proov kestis planeeritust 1,5 tundi vähem, kommentaarid olid julgustavad.

Kui üldjuhid teavad, et meile antud 5,7 punkti pole piisav laulupeole pääsemiseks, siis võiks ju kohe teada anda, et tore oli kohtuda, aga peole ei saa. Miks kirjutada, et harjutage veel, kui asjal mõtet pole? Oleks jäänud ära 2 kuud kestev piin – ootus ja lootus.

Kui kõik 3 koori kõlasid väga hästi kokku, siis järelikult kõlavad need koorid ju ka laulukaare all sama hästi. Kui üldjuhid näevad, et koorid ei ole tulnud mütsiga lööma, näevad, et kõik on tööd teinud, rasked laulud peast esitanud ja kooril on aega veel väikesed eksimused parandada, võiks ju olla inimlikud. Hästi paha tunne on, et oleme saarel ainuke mudilaskoor, keda peole ei lasta...

Hiiumaa proov oli üks esimesi mudilaskooride ettelaulmisi – juba 8. märtsil (mõnede teiste maakondade koorid said veel üle kuu aja rohkem harjutada). Tegime jätkuvalt proove kaks korda nädalas + koolivaheaegade laagrid, et viimistleda kava. Milleks?

Need, kes selliseid otsuseid langetavad, ei tea, mida tähendab töö väikestes maakoolides. Alustasin sügisel nullist ja raske töö tulemusel sündis vahva 22liikmeline kollektiiv. Lapsed ootasid laulupidu väga suure õhinaga, kooril on ühtne rahvuslik riietus, kuulasime tundides katkendeid laulupidudest, vestlesime laulupidude ajaloost jms.

Minu poiste- ja lastekoor said peole, aga ma ei tunne selle üle mitte mingisugust rõõmu. FB on täis tuttavate dirigentide hõisklemist: "Minu kõik kollektiivid pääsesid peole!" Mis tundega ma seda loen?

See laulupidu jääb mulle viimaseks, sest midagi sellist ei taha ma enam üle elada. Miks laulupeo kunstiline toimkond sedasi käitub ja lähtub vaid excelitabelitest, jättes kõrvale inimlikkuse? Kas selleks, et teha Eesti kultuurisündmusest eliitkooride kontsert?

Täiskasvanute koorid said isegi hindega "4" peole. Põhjendatakse sellega, et see ju suurte pidu. Aga kas selle peale mõeldakse, et just lapsed on ju need, kes tulevastel pidudel laulavad. Kui see koorilaulmise pisik juba eos ära tapetakse, polegi ju tulevikus laulukaare all kedagi.

Ma tean, et sellest kirjast nagunii kasu pole ja see mu vahvaid lapsi ei aita. Aga vähemalt sain hinge kergemaks.”

Edasi nutikuse teel


Oleme peomuredest kirjutades, neid vahendades kogenud, et tantsupidude korralduses ainult vanamoodi edasi minnes ja üksnes Kalevi staadioni vähese mahutavuse pärast kurtes ei ole me tegevus nutikusest pakatava 21. sajandi vääriline. 4601 tantsupeole mittepääseja tusk on selle tunnistuseks.

Seepärast kutsubki innovatsioonilembene Maaleht me lugejaid üles nüüd oma konstruktiivsetes arvamustes keskenduma sellele, kuidas tuleviku tantsu- ja laulupidude korralduses edasi minna nii, et võimalikult rohkem oleks peoprotsessis rõõmsaid ja võimalikult vähem kurbi inimesi.

Rahvas, kes on välja mõelnud Skype, Transferwise ja Taxify saab ka siin nutikalt hakkama.

Tänan ette.