Aseri elanike vastulause: meie ei taha palvelinna

Aseri elanike pöördumine Maalehes 9. mail ilmunud artiklile, kus kirjeldati “Jumala otsijate liikumise” suurejoonelisi plaane Aseri rajamisel usukeskuseks. Avaldame kirja muutmata kujul.

Parafraseerides klassikut — kui tuldi muusikakooli müüma, olime vait. Kui tuldi katlamaja müüma, hoidsime samuti suud kinni. Kui tuldi meie vallamaja müüma, ei vaielnud keegi vastu. Ega osanudki. Sest rahva teenrid on kaugel, ametnikud istuvad oma soojades kabinettides ja teevad otsuseid, mille sisu hoitakse kiivalt saladuskatte all. Alles siis, kui pauk ammu käinud, koorub läbi vallavalitsuse dokumendiregistri välja halastamatu tõde. Tõde, et üks poolhull usuvend on meie kummaliste ideedega kuulsust kogunud vallavanemaga diili teinud, mille käigus pool asulat sektantide usuimpeeriumiks muuta kavatsetakse. Ja need toredad mehed-naised, kes meie poolt Kundasse rahvast esindama saadetud, on samuti vait nagu kuldid rukkis. Nüüd läks asi tsipa teisiti. Kui tuldi rahvamaja müüma, ärkasid inimesed justkui tardumusest.

Ehk küsimus on, mille kauaaegne Aseri Kooli õpetaja Helvi Priimann ahastades laupäevasel rahvakoosolekul KOV ametnikele esitas: “Kui palju on maad vallal veel müüa? Ja kus on see maa, mille peal mina tohin astuda, et ma ei pea kuskilt viltu minema või alt pugema või…?“

Pidevalt lisanduvate, meie jaoks juba harjumuspärasteks muutunud betoonikamakate, kirendavate keelusiltide, vaiade ja tõkkepuude taustal mõtlen minagi, et isegi nõukogude võim ei kohelnud omal ajal oma kodanikke sellisel kombel nagu meie tänased vallaisandad.

Nagu karja lojuseid, keda koplist piitsa plaksutades tarandikku aetakse….

Selles k.a. 22. aprillil Heino Vimbergi poolt tehtud Facebooki postituses on lühidalt kirjas see, mida valdav osa aserlasi täna tunneb.

Kuue aasta eest M. Torgašovi poolt Aserisse toodud heategevusfondi Halastusmaja tegevuse võtsime kohapeal vastu rahulikult. Lisandus veel üks kaltsukas, kus esialgu väga odavalt põnevat kraami sai ja vahel külastajate ehmatuseks ka toiduabi jagati. Vaatasime austusega kena noort meest, kes õigele teele oli pööranud ja teisi eksinuid aitas.

Kui vallas sündis idee muusikakool koolimajja üle viia ja hoone jäi vabaks, käis rahvamaja juhataja tookordse vallavanema jutul, et rahvamaja sinna üle viia ja vald suure hoone ülalpidamiskuludest vabastada. Selle asemel müüdi maja järelmaksuga Torgašovile. Väljastpoolt näeb see hoone täna välja samasugune, kui enne, aga seest kohandati see vastavalt uutele funktsioonidele ümber. Arusaamatuna tundus kohalikele aga see, kui osteti ära tsaariajal ehitatud tööliselamute varemed ja veetorn. Kust need rahad ja milleks see kõik?

Kumu uue valla plaanist ka rahvamaja Torgašovile maha müüa hakkas levima juba suve lõpus, mil ta selle vallavanema poolt talle antud lubaduse välja rääkis. Muutusime ärevaks. Suurema ehmatuse kutsus aga esile Toivo Tänavsuu märtsi algul Eesti Ekspressis avaldatud artikkel Šidlovski plaanidest Aseri ja kogu Eestiga. Ja nüüd seisabki Maalehes, et Aserist on saamas „Jumala otsijate liikumise” mitteametlik pealinn!

Aseri ei tunne kristlaste ees mingit hirmu, sest valdav enamus meist on ju ise ka kristlased. Meie oleme juba leidnud oma jumala ja ka koha, kus teda kummardamas käime. Milleks on vaja meie väike asula üle ujutada jumalaotsijatega üle maailma? Et meie elupaika siis raha eest ilmarahvale näidata? Viru-Nigula vallavanemal ja kultuurijuhil on tõesti lihtne neid plaane toetada. Nemad ju siin ei ela! Vaevalt nad oleks nõus kogu seda vähemalt sajapealist õndsate nägudega palvetajate hordi oma kodukohas vastu võtma.

Seni neile müüdud korterid ja ehitised on juba müüdud, aga rahvamaja ja jaanituleplatsist ilmajäämine on Aseri rahvale liig mis liig! Vallavanem on avalikult välja öelnud, et kui see maja poleks Aseris, leiaks ta võimaluse seda edasi majandada. Aga Aseri inimesed on oma rahva maja väärt!

Religiooniajaloolane ja usundiloolane leiavad, et antud liikumine on Eesti usumaastikul tegutsenud probleemidevabalt ja soovitab nende tegevust rahulikult võtta. Võtakski rahulikult, kui nad oma pesa meie koju ei teeks, meie maid ja maju ära ei kaaperdaks, meie lapsi maiustuste ja kingitustega ära ei püüaks meelitada! Aseri rahvas pole nii näljas ega paljas, et me ise hakkama ei saaks. Kindlasti on meil ka puudustkannatavaid, nagu igal pool, aga selline totaalne pealesunnitud abi tekitab tihti vaid õpitud abitust. Pealegi kujundab selle liikumise kõrval elamine arusaama, et inimene ei peagi tööl käimisega raha teenima, piisab palvetamisest ja elu on lill.

Tänavune Aseri kevad on meie rahvale olnud eriliselt raske ja närvesööv. Lisaks sektantidele tuleb meil silmitsi seista ka vallaisade poolt lahkelt toetatud plaaniga asulasse jäätmetööstus rajada, masuudireostusega rannas ja vaba juurdepääsu sulgemisega kallasrajale.

Kohalikes Facebooki gruppides avaldavad meie inimesed oma nördimust ja muret, teevad üleskutseid ja jagavad oma mõtteid ning tähelepanekuid. Mitmed ajalehed on saanud meie olukorda ühelt või teiselt poolt kirjeldada. Meie mure sellest ei lahene. Jumalaotsijad nimetavad Aseri rahvamaja juba täna „meie kirikuks”.

Lisaks veel mõni lõik viimastest meeleheitlikest Facebooki postitustest:

Hea Aseri kogukond, hea aseri rahvas, head meie inimesed siinsamas ja igal pool mujal — ka need, keda elutee on siit eri aegadel, erinevatel põhjustel kaugele eemale viinud!

Eesti Riigi võimu kohalolek on ääretult tähtis, eriti ääremaadel, kus paratamatult kipuvad kanda kinnitama ja tegutsema hämara, vahel ka kriminogeense taustaga tegelased, kus ignoreeritakse tavalisest enam kodanike õigusi ning kus jääb vajaka riigi, politsei, teiste jõustruktuuride pidevast tähelepanust, kohaliku omavalitsuse hoolitsusest, kuid mille jaoks kohalik võim ju ongi tegelikult loodud ja kutsutud.

Presidendi kohalviibimine kasvõi paari päeva jooksul juhib üldsuse tähelepanu ka Eesti kolkalinnade-külade-asulate probleemidele, distsiplineerib seadusi rikkuvaid, ülbitsevaid maaomanikke, pälvib kohaliku võimu suurema tähelepanu, kutsub korrale omavolitseivaid ning hooletult oma kohustusi täitvaid omavalitsusametnikke.

Järgmisena külastab president meie Aserit. Et see ka nii läheks, tuleb igaühel meist teha üks vabas vormis koostatud kiri-küllakutse, milles tuleb lühidalt selgitada meie põhiliste probleemide sisu:

1. Vaba juurdepääsu puudumine Soome lahele, selle kallasrajale.
2. Aastakümnete jooksul püsinud ning tänaseni likvideerimata massiivne masuudireostus, sellest lähtuv ümbritseva keskkonna, pinnase ja rannikumere saaste.
3. Praktiliselt juba pool asulat erastanud, kahtlast ideoloogiat kandva ning levitava, tundmatu tausta, tundmatute allikate poolt finantseeritava välismaise usulahu agressiivne pealetung, mille käigus piiratakse põhjendamatult kodanike liikumisvabadust omaenda asula territooriumil.
4. Regionaalse jäätmetehase-hoidla projekteerimine ning ehitus vahetult eramute rajooni kõrvale.
Kiri tuleb teha Vabariigi Presidendi Kantseleile kas siis tavapostiga aadressil: A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn või elektronposti teel [e-mail].
Kiri võib olla ka vene või inglise keeles.
Head aserlased, jõudu meile kõigile oma põhiseaduslike õiguste kaitsel!
Meil on ainult üks Eesti ja selle kodanikud seaduse ees kõik võrdsed, elagu nad siis Põlvas, Narvas, Vilsandil, Tallinnas või Aseris.

……

Hr. Peaminister — pööra oma pilk Aseri poole! Eesti riik on siit jäädavalt lahkumas… Vajame Teie kohalolekut päeval ja ööl. Alustuseks tuleb siia kõrge ranniku kohale heisata EV valitsuse poolt ja heakskiidul suur riigilipp. Sini-must-valge peab nii maa kui mere poolt alati kõigile näha olema. Vajame siia koha peale riigiasutust või riigiameti filiaali, soovitavalt jõustruktuuri: piirivalve salk, sõjaväe osa, mereseire, riiklik teadusasutus jne. v.o. see päästab alevi väljasuremisest. Senised KOV ametnike ja kohalike ettevõtjate ponnistused ei ole juba aastaid ja aastakümneid suutnud siin arendada euroopalikku elu- ja kultultuuriruumi. Teie juhitav Keskerakond on kõik need aastad siin domineerinud. Tehke nüüd ometi viimakski midagi — see on ahastav appikarje kohaliku kogukonna esindajalt…

Aseri inimeste pöördumise põhjustanud artikkel on SIIN.