Mudilaskoorid laulupeol – äkki on see suur viga?

Koorijuht ja koorilaulja Jaanus Nurmoja arutleb, kas mudilaskoorimure lahenduse võti võiks olla algse olukorra taastamine ehk siis tulevikus mudilaste üldlaulupeolt kõrvale jätmine.

Lugejad on reageerinud rohkesti ja kirglikult Maalehe ülekutsele kirjutada oma muredest-rõõmudest laulu- ja tantsupeole saamise või sellest eemale jäämise järel.

Näiteks avaldasime loo, kus Ulvi Tamm, kes esimest aastat Hiiumaal, kirjutas: „Kuulsin Teie üleskutsest jagada oma rõõmu ja kurbust laulupeole pääsemise teemadel. Sain viis minutit tagasi kirja, milles teatati, et minu juhendatav Käina-Emmaste mudilaskoor ei pääsenud peole... /---/ Te ei kujuta ette, missugune tunne see on, kui meeletult suurele tööle vesi peale tõmmatakse...”

Sama, mudilaskooride teemat jätkab Jaanus Nurmoja, kes enese tutvustuseks lisab: „Koorijuht saatuse tahtel, laulupeol Kuusalu ja Rakvere Ühendatud Meeskooriga.”

Nurmoja jätkab samuti Ulvi Tamme tsiteerides: “Täiskasvanute koorid said isegi hindega “4” peole. Põhjendatakse sellega, et see ju suurte pidu. Aga kas selle peale mõeldakse, et just lapsed on ju need, kes tulevastel pidudel laulavad. Kui see koorilaulmise pisik juba eos ära tapetakse, polegi ju tulevikus laulukaare all kedagi.”

Kas enesestmõistetav kooriliik?

Seejärel küsib koorijuht: „Peaksime aga küsima, kas mudilaskoorid on ikka enesestmõistetav kooriliik üldlaulupeol?”

Ta jätkab: „Pilguheit ajalukku ütleb, et mitte...

Tuletagem kõigepealt meelde, miks algatati noorte laulupeod üldlaulupidude vahelisel ajal. Äkki just selleks, et mitte “tappa eos koorilaulmise pisikut” neil lauluhuvilistel lastel, kes suurte peole ära ei mahu?

Just noorte laulupidu tõi iseseisva kooriliigina mängu mudilaskoorid. See kooriliik oligi kuni sajandi lõpuni ainult noortepeo oma. Ja sellest täiesti piisas. Noorte laulupeokogemusse ei jäänud haigutama mõõtmatut auku.

Kui mudilaskoore polnud suurte laulupidudel, siis täiskasvanute kooridel omakorda polnud asja noorte laulupeole. Tee või tina, aga kuidagi ei meenu, et oleksin näiteks 1975. aastal (8-aastasena) sellist “diskrimineerimist” ebanormaalseks pidanud.

Kaks aastat hiljem oli meie kooli mudilaskoor noorte laulupeol. 1982. aastal olin peol pillimehena, 1985 aga juba kahe segakoori lauljana. 1980 jäi vahele – häälemurre oli nii karm, et ma ei suutnud isegi lihtsalt karjuda, orkestris aga ma sel ajal veel ei mänginud.

Kui ma sündinuks aasta või paar varem, oleksin ehk teoreetiliselt võinud olla mudilaskooridega laval juba 1972. aastal. 1975 jäänuks võib-olla vahele, 1977 oleksin olnud potentsiaalne laste- või poistekoori laulja, 1980 … sõltuvalt häälemurde kulgemisest.

Mis ka polnud korraldajate arvates mõjuv põhjus, miks otsustati 1999. aastal ka mudilaskoorid üldlaulupeole kaasata – järgnevad aastad on näidanud, et selle muutmine reegliks oli viga. Ulvi Tamme murekiri pole muud kui üks järjekordne näide, mis seda kinnitab.

Taastame mineviku

Võib-olla tunduks selle vea parandamine laulupeokorraldajatele emotsionaalselt raske, kuid aidaku neid teadmine, et sellega ei jäeta mudilaskoore millestki enesestmõistetavast ilma, vaid lihtsalt taastatakse “tehase seaded” ehk olukord, mis oli aastatel 1962-1997.

Või ei – midagi võetakse ikka ära. See miski on lastele pealesurutud ülemäära tihe konkurents, õigustatud ootused ja nende mittetäitumisel tekkiv tunne, et suurele tööle on vesi peale tõmmatud. Huvitav, miks ma küll arvan, et mitte keegi ei hakka seda taga nutma?

Muidugi ei mahu kõik laulupeomured ühte artiklisse. See, et kaks meeskoori hääled ühte kappi panid, kõneleb enda eest ja ma ei imestaks, kui eeskuju julgustab end järgima. Ning eks tänavugi ole laulurahva keelel ja meelel küsimus parimast võimalikust tasakaalupunktist laulupeo kunstilise taseme, repertuaari keerukuse ja mahu ning harrastuslauljate võimete vahel. Igavene jututeema juba aegade algusest. Jututeema, mis näitab, et laulupidu on olemas.”