Koorifestival kaaperdas lihtrahva laulupeo
Maalehes käiv laulu- ja tantsupeodebatt toob aina uusi arvajaid ja arvamusi. Kui koorilaulu osas on varem pikemalt jutuks onud mudilaskooride peole pääsemine, siis nüüd tõstatub laulupeoprotsess laiemalt ja ka külakooride võimalused laulupeole pääseda.
Oma mõtteid avaldab erikooride kategoorias laulupeole saanud koori I sopran Merike Kaunissaare.
Mis on laulupeo eesmärk?
„Supertase! Tartu maratoni ei läbi enamus rahvast meistrite tasemel — eks ole pettumus? Jooksja on ju siis alles piisavalt pingutanud, kui veri on ninast väljas,– see on siin tasemel üritus.
Meie külakoori rahvas on juba pikemat aega omavahel arutanud, et mis võiks küll olla laulupeo eesmärk? Kas demonstreerida maailma rahvastele, et eestlaste koorikultuur on väga kõrge ja meil on suurepärane tippdirigentide kaader ning vaimustav koorimuusika repertuaar?
No on alles rahvas — nii IT-tipus kui koorimuusika tipus! Juba nõukogude rahvaste hulgas olime koorimuusika tipus — viisaastak nelja aastaga! mis siis veel nüüd, vabal maal! Tipus nii Euroopa Liidus kui maailmas!
Külakoorid annavad alla
Meie koori, maakonna suurimasse naiskoori tuli enne jõulupühi imeline I sopran — väike külakoor andis alla. Said aru, et nii keerulisi oopusi ei saa nad kodukohas tasapisi harjutades eladeski selgeks. Enamuses prouad juba ju ka vanemapoolsed. Teadaolevalt mõned koorid paluvadki pealt 50-aastastel naistel jätta laulmine nooremate hobiks, et koorid saaksid siiski nooruslikult kõlada. Meie koorilaul on ju olemuslikult nooruslik nähtus!
Laulupidu kui loobumismaraton
Laulupeo-loobumismaraton — esimene etapp: külakoori dirigent vaatab noodid läbi: ülemised kõrgused, keerulised rütmid, kobarakordid…ei tasu üritadagi, las jääb loobumisvõit.
Natuke julgemad natuke suuremates kohtades loevad noodid läbi ja hakkavad drillima kooskõlasid ja rütme, kaks-kolm kuud drillivad — akordid ikka mustad, koor loobub, nende üksikud nooremad-julgemad lauljad üritavad end poetada maakonna suurematesse ja tugevamatesse kooridesse.
Kolmas etapp — ettelaulmisel rütmid logisevad, kriipivamad akordid ikka mustad, keskealised prouad ei ületa füüsiliselt ületamatuid noodikõrgusi — ja see koor kukub konkurentsist välja.
Koorilaagrid kodust kaugel
Külakoor, kes tavapäraselt teeb proovi kord nädalas (rahvas käib ju kokku kaunis suurest piirkonnast, paljudel vahetustega töö/lapsed/hooldatavad/loomad/peenrad/hobid), ei saa neid laule muidu selgeks kui intensiivistades tegevust: proovid 2 korda nädalas.
Lisaks igas kuus ühel nädalavahetusel ühe-või kahepäevane koorilaager kodunt kaugemal (sõit, söök ja öömaja maksavad, Tallinnaväärset-palka saavad vähesed).
Erikooride noodiraamat saabus koori oktoobrikuus (võinuks saabuda jaanuaris 2018), saatepartiisid toksib dirigent proovis ise kui ta parasjagu koori ei juhata kahte ju korraga teha ei saa ja suutlikkust palgata klaverisaatjat ei ole.
Päris mitut laulu tuleb laulda võrreldes eelmise laulupeoga erinevalt — teil ei ole ju raske drillida pähe uuemad ja huvitavamad viisikäigud? Ega repertuaari raskuses ei olegi suurt vahet — ole tava- või erikoor.
Orkestrisaadet pole me dirigentki kuulnud
Kuulamiseks ei ole laulude saatepartiid saabunud erikoori ka mais 2019. Nii eelmine kui viimane suur ühisproov Vanemuises möödus klaveri saatel. Oli päris irooniline Tallinna koorijuhi sõnul „see üks kord ilma saateta, kas see sobib teile?“
Meile on pidanud sobima igapäevaselt harjutada siiani ainult saateta — ja orkestrisaadet pole ka meie dirigentki kordagi veel kuulnud. Kuidas see meil kohapeal välja kukub, kes seda oskab arvata — esinduskooridele poleks vast probleem kohtuda esimest korda orkestripartiiga alles laval.
Kardame, et külakoorile küll on probleem.
Võiks ju olla orkestrisalvestus?
Eelmises üldproovis oli Triin Koch üle kogu proovisaali kõiki jalgu lonkava „Sanctuse“ üle ikka päris kuri.
Sisseostetud lauljad
Mulle näib, et kõrgetasemeline koorifestival on kaaperdanud lihtrahva laulupeo. Kas meie laulupeod peavadki olema meistrivõistlused, olemuselt koorifestivalid ja hobilauljatele eelkõige hinnanguüritused?
Meil on küll kooris tõusnud teemaks küsimus — kas Cyrillus Kreegi „Sanctus“ ikka on üldse laulupeolaul?
Võõral erialal on igaüks „Maali maalt, 8 klassi haridust“, aga ülikooliõppejõu tasemel ollakse õigusega rahulolematud — ja arvestades repertuaarivalikuid ei saagi kuidagi allahindlust teha -hobilauljatel on laulupeole diplomeerumisega väga keeruline.
Kui muidu hakkama ei saa, ostetakse teiste kooride paremaid oma kõrgeid/madalaid noote ja kobarakorde ning komplitseeritud rütme ära laulma. Sellepärast ostetakse, et nõuded on kosmilised.
Korraldajatel vähe empaatiat
Laulupeo korraldamisel ilmneb läbivalt kurvastavat kollektiivset korralduslikku empaatiapuudust — nii programmikoostajatel kui osadel dirigentidel on olnud raske aru saada, et laulupidu on eelkõige laulupidu ja nad juhatavad seal rahvakoore.
Suurtes proovides tuleb endiselt ette suurdirigentide nõukaaegset juhtimisstiili ja püüdu saavutada tulemust lauljaid noomides ja alandades, kahetsusväärselt süveneb pigem lauljate ebakindlus. Õnneks on valdav enamus dirigente siiski uuemaaegse suhtlusstiiliga ning hästi arusaadavad ka karmi käeta.
Lõuna-Eesti rahvas läheb veel ka Tartu laulupeole. Eks ta ole — ei ole ju soliidne laulda samu laule mis Tallinna peol –suure laulupeo kõrvalt harjutades on vaja ka selleks aega võtta.
Kevad ja kiire? Eks olnud see ju laulupeole registreerideski teada jah. No mida viriseda — kohe on tulemas teisigi üritusi, mille jaoks vaja uusi laule õppida.
Ooperid laulupeorepertuaari?
Ei tahaks, aga kahtlustan, et järgmise laulupeo tingimuseks saabki juba lastemuusikakooli läbimine (vanematel inimestel kindlasti nõutavad värsked tasanduskursused) — ja hea noodilugemine.
Võiks ette võtta veel mõned ooperid — ja kaheksal häälel laulmise nõuet ei tohiks küll keegi pahaks panna. Võib-olla mõne üksiku järeleandmisena rahva väheharitud maitsele saaks leppida paari „Kungla rahvaga“ — mitte rohkem.
Sure ära kui elada ei jaksa!
Näib, et varsti tuleb külakoha rahvakooril endale ütelda — ärge siis laulge kui ei oska, kui pole aega iga teine päev laulmas käia, huvi, aega ja raha kostüüme teha, aega ja raha laululaagreid pidada, head närvi osade dirigentide teravatoonilist noomimist kuulata, abielumeeste/naiste ja laste üksijäetusest porina ja kerkiva pahameelega leppida.
Ärge laulge, kui te Eesti rahva kõrget muusikalist taset ei pea tähtsaks tipptasemel esindada- ärge laulge külakoha kehval tasemel, meid keskpärane rahvatasemel laulupidu ei rahulda — ja tublimad ongi Jüri Mõis juba Tallinna kutsunud — ja teevad seal heatasemelisi projektikoore.
Sure ära kui elada ei jaksa öeldi Ukuarus, sest õige eestlane näitab teistele, kuidas elatakse tipptasemel. Aga ega ei olegi ju veel veri ninast väljas ja vähemaga ei saagi kuidagi leppida.
Niisama lihtsaid toredaid laulupeolaule laulda on tasemel eestlasele kindlasti vähe ja seda rõõmu, et kehvad peole laulma ei saa, tuleb ette seatud kuueteistkandilisest august end läbi pressinud nelja- kuni kuuekandilistele kollektiividele ju pakkuda.
Tasemel ei saa olla ülempiiri — alati saab paremini. Nagu öeldakse rahvastevahelise suhtlemise keeles — the sky is the limit…”
