Kuhu me tuttavad lilled jäid? Kullerkupud ja pääsusilmad taanduvad tasakesi

Kurtmist, et eestlastele harjumuspärased aasalilled hakkavad kasvukohtadelt kaduma, kostub üle Eesti ning paraku kinnitavad seda ka vaatlusandmed.

Artikkel pärineb Maalehe arhiivist ja ilmus esmalt 2019. aasta mais.

“Kukku! Kus on kullerkupud? Hõissa! Kus on õnnenupud?” küsis sada aastat tagasi luuletuses “Tuul käib” tundlike meeltega poeet Ernst Enno. “Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna — suvi, miks ta maeti sinna?”

Kirjanik hõikab ja igatseb kiiresti mööduvat kullerkupulist suve. Meiegi ajal võivad Eesti suved hingematvalt kaunid olla, kuid kullerkuppe neis enam nõnda palju kahjuks ei leidu. Kurtmist, et see lemmiklill kaob, kostab igast kandist, nii Hiiumaalt, Järvamaalt kui ka Võrumaalt.

Ülane võtab võimust

“Kõik oli kollane, kui Lõõdla järve poole vaatasid. Kõik-kõik kuni Linnamäe koolimajani kollendas,” kirjeldab üks Urvaste kandi perenaine. “Ülane võtab võimust, aga kullerkupud on kadunud. Pärast seda, kui Võhandu lisajõe Jaaska oja veeres maaparandust tehti, on sinna mõni üksik jäänud ja järjest jääb vähemaks. Tuleb labidas võtta ja need viimased endale kodu juurde tuua.”

Kes Eestis kevaditi ringi sõidab, märkab, et neid kohti, kus justkui alati kullerkuppe paistis, hõlmab võsa.

“Mina olen neid ikka korjanud emale emadepäevaks, mai teisel nädalavahetusel. On küll olnud hästi nuppus, aga lähevad vaasis lahti. Seekord kullerkuppe kodu juures üldse ei olnud,” kõneleb Margit Päkk, taimehuviline taluperenaine Paganamaalt. “Kaugemates koh­tades, metsade vahel väludel olen näinud, kuid ei raatsinud võtta.”

Veel paarkümmend aastat tagasi korjasid lapsed kullerkuppe turule, et kopikat teenida. Nüüd ei hakka neid lilli ka turgudel silma.