Ta rõhutas, et loomulikult tuleb kõike juurutada realistlikult ning vastavuses riigi võimekusega vastu võtta ning lõimida tulijaid nii, et kõik võiksid rahus ja õitsengus elada.

“Aga mitte kõike kõrvale heita ja mitte soovida millestki midagi kuulda ega arvesse võtta teiste veendumusi,” sõnas metropoliit.

Ta märkis, et inimkonna ajaloos on alati olnud põgenikke, pagulasi ning võõramaalasi, kes otsivad teistest riikidest abi ning viitas, et see on juhtunud ka eestlastega poole sajandi eest, kes otsisid ja ka leidsid peavarju teistes riikides.

“Kuidas saaksime pärast kõike seda lubada endale jääda ükskõikseks selle meie aja tragöödia suhtes, kui mehed, naised ning lapsed tulevad meie juurde käed ette sirutatud, et meilt abi paluda? Ning mida öelda selle kohta, kui me heidame kõrvale inimesed, kes tulevad meie juurde heas usus ning usaldades, et pakkuda meile vastutasuks meie abi eest enda oskuseid või toetust? Kas meie südamed on muutunud kõvadeks kui kivid, et seal ei ole ruumi grammikesekski inimlikkuseks? Olgem kordki ausad ning ärgem peitkem oma pilku, et õigustada oma ükskõiksust või solidaarsuse puudumist nende suhtes, keda me nimetame teinekord üleolevalt “võõrasteks”, kui me väga hästi teame, et mitte ükski rahvus ei saanud eile, ega saa ka täna või homme elada kinniste müüride taga, olles täielikult ise endasse sulgunud ning teistele vastu seistes.”

Kogu kõne on leitav SIIT.